Tove Jansson Archives - Tekstivõlur

November 2020 – kuu kokkuvõte

Tekstivõlur — Wed, 23 Dec 2020 10:14:21 +0000

Üle pika aja üks kuu kokkuvõtete postitus – vau-vau! Alustasin seda tegelikult Instagrami postitusena, aga kirjutades sain aru, et mõtteid on väga palju. Milleks siis neid kärpida, kui mul on siin üks tore raamatujuttude pesa. Läksime siis!

See oli muuhulgas salalugemiste kuu. Kuu alguses otsustasime tööl lehetoimetuses, et paneme kokku detsembrikuusse hunniku raamatusoovitusi, mis jõuludeks kinkida passiks. Mõeldud, tehtud. Tellisime kirjastustelt meelepärased raamatud ja muudkui lugesime! Muidugi ega see raamatute väljavalimine teab mis kerge polnud, sest püüdsime arvestada võimalikult paljude sihtrühmadega ja ka seda, et kõik raamatud ühest kirjastusest ei tuleks. Spetsiaalselt lehe jaoks loetud *-ga.

Novembri raamatud

Leili Andre „Lumeliiliad“ – leidsin selle luulekogu Saare-kodust riiuleid-sahtleid koristades. Ilus lugemine! Ma olen ikka mõelnud, et ühe luulekogu võiks ju kuus ikka lugeda, eriti kuna ma ei ole suurematsorti luulelugeja ja sestap ei oskagi selle kohta midagi eriti kirjutada.

Rain Siemer „Mõnusad mõistulood“ – kui tundub, et tuju ei ole päris see, elu näib ebaõiglane või lihtsalt päris täpselt ei tea, millist raamatut lugeda, siis mõnusate mõistulugude raamat on see, mis järjele aitab. Mõistulood pakuvad mõtteainest, need on humoorikad, südamlikud ja mitmetahulised ning suudavad kõnetada väga erineva vanuse ja taustaga lugejaid.

Aeg-ajalt elu üle mõtisklemist vajame ju kõik – lihtsalt ava suvalisest kohast ja tunneta seda väge!

Aitäh raamatu eest, armas Dea!

Tove Jansson „Muumipapa memuaarid“ * – muumid, oh muumid. Kuna minu soovitada jäi lasteraamat, siis otsustasin, et muudan selle veidi universaalsemaks. Muumilood on midagi igaühele – nii lastele kui täiskasvanutele. Kirjastus Hea Lugu on viimaste aastate jooksul välja andnud kõik muumilood uues kuues. Lugegem!

Ruuben Kaalep “Litoriinamere loits & teisi luuletusi” – novot kus üllatuspomm, eks? Silmasin seda raamatukogus ja huvi pärast mõtlesin, et teades autori värvikust, siis.. teate, ei olnudki üldse nii hull! Päris naljakas kohe kohati. Ma väga soovitan mööda vaadata mingitest eelarvamustest ja ikkagi lugeda ka midagi, mida lugemisnimekirjas pole!

Michelle Marly “Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm” * – kaunis ja südamlik lugu preili Coco Chaneli kuulsaima No 5 parfüümi loomisest. Kindla peale kohustuslik lugemine kõigile moehuvilistele, aga ka lihtsalt kauneid tundeküllaseid romaane armastavale lugejale. Sest armastust, tunnetest nõretavaid seiku ja kirjeldusi on selles raamatus kuhjaga.

Autor ütleb, et tema romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele ehk tegemist ei ole biograafilise jutustuse, vaid romaaniga, ent avaldab lootust, et ajalugu on loodetavasti nii tõelähedane kui võimalik. Pikemalt kirjutasin siin.

Priit Kuusk „Laevakokk Wend“ * – vot see oli paras üllatus! Usaldasin kolleegi kokaraamatu soovitusega ja novot, mis ma siis arvasin, et see ongi selline rohkem kokaraamat. Aga ei, ma nimetaks seda pigem toiduseiklusraamatuks. Mul on selle kohta nii palju mõtteid ja emotsioone, et ma endiselt püüan end kokku võtta, et sellest pikemalt kirjutada.

Seniks tsiteerin end lehest: „Toiduseiklusraamat, mis passib hästi lugemiseks neile, kes oskavad lugu pidada nii heast toidust kui ka reisimisest. Lugu räägib sellest, kuidas Priit Kuusk alias Wend purjetas neli kuud jahtlaeval Admiral Bellingshausen ja töötas seal täiskohaga laevakokana. Siit leiab nii põnevaid reisilugusid kui ka retsepte, mida Wend oma reisi ajal meeskonnale kokkas.

Sealhulgas kirsiks tordil on jäätmemajanduse teema ehk kuidas eimillestki, jääkidest süüa teha. Pärast seda vaatate kindlasti oma külmiku sisu ja nädalamenüü kriitilise pilguga üle!“

Loe ka teisi kokkuvõtteid:

The post November 2020 – kuu kokkuvõte appeared first on Tekstivõlur.

Suvelugemine: juuli 2020 – kuu kokkuvõte

Tekstivõlur — Wed, 05 Aug 2020 13:15:38 +0000

Juuli oli väga mõnus lugemiskuu – võib vist öelda, et suvelugemine edeneb kenasti. Seda päris mitmel põhjusel. Esiteks see, et sündis uus rekord – 11 raamatut kuus. Ja ühtlasi kuu 10. raamatuga jõudsin aasta 50. raamatu tähiseni. Kui keegi mulle aasta alguses oleks öelnud, et juuli lõpuks oled sa lugenud 50 raamatut, ma oleks vist naernud.

Päris tõsiselt olin ma skeptiline oma seatud 29 raamatu eesmärgi suhtes. Olin suhteliselt kindel, et tuleb jälle selline aasta, mil mul pole aega, ei viitsi, vaatan parem sarja, ma ei suuda keskenduda, homme loen jne. Viimast vabandust kasutasin eriti tihti – no homme loen topelt. Jajah. Seda homset ootasin mõnikord kuu aega.

Eelmise kuu lõpus arvasin uue kuu kohta nii: „Juuli tuleb ilmselt (enese)otsimise kuu.“ Umbes nii oligi – taasavastasin näiteks põnevikud, mida kaua polnud lugenud. Ühtki nii-halb-pingutan-kuidagi-lõpuni raamatut juulis kätte ei juhtunud. See-eest viie-tärni-raaamatuid sai lausa neli!

Juuli raamatud

Alex Michaelides „Vaikiv patsient“ – nagu mainisin, taasavastasin põnevikud. Olin juba mõnda aega tahtnud mõnda säärast lugeda ja tegelikult niiöelda lisaraamatuna jõudis see minuni. See oli täitsa tore lugu ja pikemalt kirjutasin sellest ka siin.
Tove Jansson „Aus pettur“ – raamat, millest ma ei kirjutanud ja mille kohta on mul paar lauset märkmeid ja ebamäärane emotsioon. Ma olen enamikust Tove raamatutest, sealhulgas muumiraamatud, küllaltki vaimustunud. Aga see jättis kuidagi… veidi… ~~külmaks?~~ ebamääraseks. Mu käsi ei tõuse nii kirjutama. Miski ei häirinud, ei olnud raske lugeda, ei olnud tüütu, ei olnud igav. Ma ei teagi päris täpselt, miks see minus selliseid ebamääraseid emotsioone tekitas.

Mul on tunne, et Tove kujutas peategelasena iseenda ja oma kunstnikust kaaslase segu. Samuti tekitas äratundmisrõõmu asjade järvele/merele viskamise – meri kannab selle, keegi teine leiab-motiiv, mis ka muumilugudes kordub. Sõnaga, mida rohkem Tove raamatuid (sh eluloolisi) lugeda, seda rohkem igasugu selliseid seoseid võib leida. Põnev värk!
Tove Jansson „Reis kerge pagasiga“ – vot selle kohta ei ole mul rohkemat kirjas kui et „vaikuse motiiv“ – küllap miski, mis on Tove teostes läbiv. See on novellikogu. Kui „Sõnumid“ novellikogu tekitas minus ahvivaimustust, siis see noh.. kuidagi oli ja ei olnud ka. Kolm tärni Goodreadsis (ilmselt raske südamega sest Tove).
Jaana Maling „Leok. Tanel Leok“ – vot see oli tore lugemine! Ma ei teadnud enne selle lugemist motokrossist suurt midagi, aga ütleme nii, et oli avastamist väärt. Kuu üks lemmikuid. Pikemalt siin.
Eia Uus „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“ – kuu või isegi terve aasta pärl. Tõenäoliselt lemmik minu-sarja raamat. See oli lihtsalt nii ilus, et ma ei ole siiani sellest suutnud arvustust kirjutada – võibolla mõni teine homme. Seda lugedes ei saanud vaat et arugi, kas see on reisikiri või romaan.

Mõnda aega tagasi lugesin Urmas Väljaotsa „Minu Pariisi“ ja ohohooo – kontrast on suur! Eia on suutnud Prantsusmaad kirjeldada natuke nagu võlumaad, pikkides sinna nii palju Prantsusmaa, inimeste, kommete, kultuuri, ajaloo, söögi ja mille kõige muu kohta. Kirjandusviited olid tõenäoliselt ühed mu lemmikosad sellest raamatust.

Ma olen väga suur Prantsusmaa ja Pariisi fänn. Ma ei ole Pariisis käinud, aga mind on paljud hoiatanud, et sa ära endale väga kõrgeid ootuseid sea, see on tegelikult hästi räpane ja üldse mitte nii muinasjutuline nagu raamatutest lugenud oled ja filmidest näinud. Ma elasinn selle teadmisega mõnda aega, kuniks lugesin seda. Mu silmad avanesid ja tõsimeeli usun kõike seda, mida Eia kirjutas. Et see on täpselt nii ilus, kui sa ise näha oskad.

See on lihtsalt nii ehe ja aus. Miski, mida tahaks üha uuesti ja uuesti lugeda.
Eia Uus „Tüdrukune“ – olin väga pikalt kahevahel, kas tahan ja/või julgen seda lugeda. Olin selle kohta nii vastakaid arvamusi kuulnud, aga kuna kuulsin, et Eia viitab seal raamatus ühele teisele äsja loetud raamatule, samuti olin äsja „Minu Prantsusmaad“ lugenud – võis eeldada, et isegi kui sisu ja temaatika on vaieldavad, siis vähemalt on ilusti kirjutatud. Ei pidanud pettuma, pikemalt siin.
Stephanie Danler „Magusmõrkjas“ – see „üks teine raamat“ oli too, mis ka kindlasti üheks kuu lemmikuks kvalifitseerub. Täiesti juhuslikult, ilusa kaane järgi ostetud raamat. Ütleks nii, et vedas! Pikem arvustus siin.
Sandra Stahl „The Art & Craft of PR: Creating the Mindset and Skills to Succeed in Public Relations Today“ – ma ei ole päris kindel, kui kaua see raamat mul pooleli oli, lugesin seda peatükkide kaupa vahel tööinpsiratsiooni otsides. Aga see kuidagi ei edenenud ja tundus, et ma ju tean nii paljut. Tõsi, ma olen alati rääkinud, et kordamine on tarkuse ema ja vahel teada tuntud tõdede üle lugemine lihtsalt esiti värskendab mälu, paneb asjade üle mõtlema ja loodetavasti ka teise pilguga nägema.

Aga vahel lihtsalt ei ole nõnda põnev. Raamatu viimane veerand (nagu pildilt näha olevate roosade bookmarkide järgi) osutus aga nii põnevaks, et lugesin ühe hingetõmbega läbi. Pani mõtlema oma viimatiste töökogemuste üle, mida ma by-the-book teinud olen, milles eksinud ja mismoodi mida edasi teha tahaks.

Milan Kundera „Tühisuse pidu“ – selle kohta ei oskagi midagi öelda. Sellel kindlasti oli point ja kindlasti väärt lugemist, aga minuni see lihtsalt ei jõudnud. Mulle kunagi umbes 10 aastat tagasi Kunderga väga meeldis, aga võibolla olen ma lihtsalt muutunud.
Susan Luitsalu „Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles“ – seda olin ma oi-oi kui kaua tahtnud lugeda (kuu aega on kaua aega, onju?). Küll aga teadsin, et see on selline raamat, mida loen korra ja siis jääb riiulisse seisma. Heal juhul keegi võibolla kunagi tahab laenata. Sestap otsustasin, et ma seda osta ei taha. Ootasin siis, millal ometi see raamatukokku jõuab. Ja kui see siis lõpuks jõudis, oli poole tunni pärast vaid üks eksemplar saada, mida ma edutult broneerida üritasin. Ei jäänud muud üle kui kohale joosta (sõna otseses mõttes, noh, peaaegu).

Ootasin sellest palju, aga alguses umbes 40-50 lehekülge ma eriti ei saanud aru, et miks. Mõni lugu oli väga tore, mõni oli meh. Niiet ma ütleks, et selline tore kerge suvelugemine, mida uuesti lugeda ei viitsiks. Mu meelest Susani kõige nõrgem raamat.

David Levithan „Armastuse sõnaraamat“ – ütleme siis nii, et selle kuu luuleraamatu asendus. Selline hästi teistsuguses, sõnaraamatu vormis romaan. Kindlasti põnev lugemine, millest pikemalt kirjutasin ka, loe siit.

—

Nõndaks, selline sai juuli suvelugemine. Ütleks, et olen veidi isegi üllatunud, et nii palju lugeda jõudsin, kuna juulis läbisin ka SEO asjatundja koolituse ja sai omajagu tööd tehtud, päris palju Saaremaal oldud, mis tähendas omajagu ringisiiberdamist. Aga – kes loeb, see jõuab!

Augustis on vaja natuke mõelda ja ümber hinnata, mida Goodreadsi aasta challenge’i numbriga teha – võiks selle ju samaks (60) jätta, aga ma pole kindel, mis rõõm sellest „ülelugemisest“ ilma uue eesmärgita oleks. Rasked mured! Tahaks lugeda natuke klassikat ja natuke neid, mis juba tükk aega aknalaual oma järge ootavad. Lugemiseni!

Loe ka:
juuni kuu kokkuvõte
mai kuu kokkuvõte
2020. aasta täielik lugemisnimekiri

The post Suvelugemine: juuli 2020 – kuu kokkuvõte appeared first on Tekstivõlur.

Suvelugemine: juuni 2020 – kuu kokkuvõte

Tekstivõlur — Fri, 03 Jul 2020 10:47:06 +0000

Juunis lugesin 7 raamatut. Ometigi ei tunne ma, et ma oleksin loetud seitsmega rahul. Miks? Kas sellepärast, et mais lugesin 10? Võibolla. Võibolla on see lihtsalt tunne, et „ah, oleksin ju võinud lugeda rohkem“. See on tegelikult hea, see tunne viib edasi. Kuigi, muidugi, tähtis pole mitte see, kui palju… oot, on ju ikka küll? Mida rohkem raamatuid ma loen, seda rohkem potentsiaalselt häid raamatuid ju jõuan ka lugeda?

Juunis oli nii vaba kulgemist kui natuke ka sundimist. See ehk on ka põhjus, miks ma rohkem ei lugenud, kuigi selle kuu kõige kehvem raamat polnudki pooltki nii hirmus kui mind ikka veel vahel kummitav jooksuraamat.

Natuke statistikat ka: seitsmest loetust 3 olid raamatukogust, 1 laenatud ja 3 enda raamatut, neist 1 äsja ostetud, 1 teiskordsel lugemisel ja 1 kaua riiulis seisnud. Peaaegu et täitsa eesmärgipärane kuu ju!

Juuni raamatud

Kuu parim – Delia Owens „Kus laulavad langustid“. Raamat, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja tõenäoliselt üks elu TOP 5 raamatuid. Käisin just Saaremaal paadiga sõitmas, mis minus miskil kummalisel põhjusel täpselt Kya-padura-tunde tekitas. See oli maagiline. See raamat elab edasi. Alati. Pikemalt kirjutasin siin.

Urmas Väljaotsa „Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda“ mind tõttöelda ei liigutanud üldse. Pool lugu oli lihtsalt koduigatsusest, mida Minu-sarjast tegelikult lugeda ei viitsiks. Need võiks olla ikkagi oodid erinevatele paikadele. Samas saan muidugi aru, et need on eelkõige kellegi kogemuslood. Ju siis mitte minu tassike teed. Raamatu teine pool oli parem, selline decent Pariisi teejuht.

Mari Sinila „Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias“ – sellest juba kirjutasin ka pikemalt SIIN. Ootus ja lootus oli, et ehk on midagi sarnast kui kunagine menusari „Jalgpallurite naised“, aga tagantjärgi meenutades – kas seal raamatus üldse kedagi peale peategelase minapildi ja tema jalgpallurist rahakoti ka oli? Pikem arvustus siin.

Petter Northug „Minu lugu“ oli üks kaunis inspireeriv lugu, toredasti ja põnevalt kirjutatud ka. Oleks ainult võinud pikem olla! Aga pikemalt minu sulest siin.

Kerttu Rakke „Häbi“ lugesin eelmisel aastal esmakordselt ja tundsin juba siis, et selle paremini mõistmiseks tahan kunagi uuesti lugeda. See oli nii intensiivne ja kergelt psühhoanalüütilise alatooniga. Seekord kahjuks see mind miskipärast nõnda ei kõnetanud. Aga vähemasti jätkasin oma kevad-suvist Rakke-uuesti-lugemise traditsiooni!

Sellegipoolest, kes veel lugenud pole, siis kindlasti üks suurepäraste karakteritega lugemine. Eriti neile, kel nõukaaeg tuttav. Eriti neile, kel häbitunne tuttav.

Vahepeale muidugi ikka muumisid, mis lugemiskuu see oleks! Seekord miskipärast kaua kõrvale lükatud „Muumipapa ja meri“, mis tegelikult ostus täitsa ilusaks lugemiseks. Küll aga miskipärast ei tahtnud see mul eriti edeneda. Võibolla polnud aeg ja koht sobivad.

Kuu lõpetuseks sukeldusin vormel-1 maailma ehk Karin Sturmi kirja pandud „Michael Schumacher: elulugu“. Ma olen küll suhteliselt selline semi-võhik F1 teemadel ja olin kuulnud, et seal on palju-palju draamat. Just see selle kangelase loo taustalt meelde jäigi – palju draamat.

Tore lugemine, isegi kui väga detailselt kursis Schumi karjääriga pole olnud. Sellegipoolest olen ma ikkagi sel ajal suureks kasvanud, veidi jälginud, seega kuklas tiksus lugemise ajal päris palju äratundmisrõõmu ja ahhaa-momente.

—

Selline sai juuni. Ühe raamatu jätsin pooleli ja seekord selle mõttega, et polegi kindel, kas selle juurde naasen. See lihtsalt ei tekitanud mis mitte mingeid emotsioone vaatamata loetud 50 leheküljele.

Meenutades eelmist kuukokkuvõtte postitust: Juuniks on juba uued kuhjad aknalaual, aga ilmselt võtan veidi rahulikumalt.“ Juuli tuleb ilmselt (enese)otsimise kuu. Lugemiseni!

The post Suvelugemine: juuni 2020 – kuu kokkuvõte appeared first on Tekstivõlur.

Mai 2020 – kuu kokkuvõte

Tekstivõlur — Mon, 01 Jun 2020 15:32:12 +0000

Mõtlesin, et alustaks uut rubriiki ehk teeks kiire kokkuvõtte möödunud kuul loetust. Esiti räägin paari sõnaga, millised mu kuu ja aasta eesmärgid.

Aasta alguses seadsin eesmärgiks lugeda 2 raamatut kuus, kokku 28 raamatut aastal 2020. Kaunis tagasihoidlik eesmärk, mis möödunud aastat silmas pidades tundus kas täiega tehtav või üldse mitte. 2019. aastal lugesin 14 raamatut. Igasugu poolikuid kogunes omajagu. Niisiis mu üks suurimaid probleeme raamatute lugemisel oli see, et ma ei suutnud sundida end lõpetama raamatuid, mis ei tekitanud minus megasuurt elevust, et ma tahaks neid kogu aeg lugeda.

Aastat alustasin hoogsalt – jaanuaris lugesin 5 raamatut. Kartsin muidugi, et see on äkki mingi ajutine hasart. Sellegipoolest, naljaga pooleks, seadsin uue eesmärgi – 5 raamatut kuus. Nali naljaks, väga tõsiselt seda (ja end) veel ei võtnud. Niipalju kui mäletan mulle midagi väga säravat aasta alguses kätte ei juhtunud. Kuniks sattusin lugema Anna Gavalda raamatuid – see oli täpselt see, mida vajasin, et oma entusiasmi toita.

Edasi läks lihtsamaks – õppisin end sundima lugema ja lõpetama (!) raamatuid, mis liiga suurt vaimustust ei tekitanud. Midagi väga hullu ka polnud, valdavalt ikka oskan leida midagi, mida raamatust kaasa võtta (kuniks selle üheni maikuus, millest juba veidi hiljem).

Maikuus läks lappama

Jah, maikuus läks nüüd väheke lappama, sest kohustusliku viie asemel lõpetasin 10. Veidi on tunne nagu oleks maratoni jooksnud. Eks see number ole kaunis subjektiivne ja mitte eesmärk omaette. Aga sellegipoolest täitsa korralikke raamatuid sai loetud maikuus.

Kuud alustasin raamatuga Stephen Clarke “Omadega sees ehk merde 2”, mis on järg „Aasta Pariisis ehk Merde“-le, mida kunagi ammu ülikooliajal lugesin ja mis väga meeldis. Päris sama lahedat emotsiooni vist ei pakkunud, aga mu Prantsumaa-armastusele andis ikka hagu alla. Aus ja naljakas. Suuuuur oli mu rõõm, kui avastasin, selles sarjas veel mitu-mitu-mitu raamatut ilmunud.

Salingeri “Üheksa juttu” mind väga ei kõnetanud. Meeles ainult see, et iga novelli lõpus oli selline „no mis, oligi kõik?“ emotsioon. Võibolla ma lihtsalt ei osanud neid lugeda. Mõne puhul töötas kiftilt see, et mu peas keerles sellele mingi alternatiivne lugu, kuidas ja mis veel toimuda võiks, kuidas lõppes, mis edasi sai jne. Niiet tegelikult täitis ikkagi mingit eesmärki. Pigem pani kõrvad liikuma teine loetud novellikogu ehk Tove Janssoni „Sõnumid“, millest pikemalt ka kirjutasin.

Kõige rohkem kõnetas Muriel Barbery „Siili elegants“, mida kaua-kaua olin lugeda tahtnud. Ei pidanud pettuma, vastupidi. Ka sellest kirjutasin veidi pikemalt siin.

Selle kuu ja ilmselt terve elu üks raskemaid lugemiselamusi oli Rachel Ann Culleni “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”. See algas raskelt, see kulges raskelt ja see lõppes raskelt. Alguses oli mul lootus, et okei, ma tahan teada, mis edasi saab, kuna teemad sisukorras tundusid põnevad. Üleüldse ma lootsin sealt saada inspiratsiooni ja motivatsiooni, et jooksmisega jätkata. Kõik, mis ma sealt sain… oli veel tugevam enesedistsipliin. Et kõik raamatud ei ole ühtemoodi head. Ja ma tahtsin väga seda kogemust jagada, kuidas esitaks raamatute tutvustused võivad olla nii kutsuvad ja ahvatlevad, natuke isegi tegelikkust moonutada. Selleks aga oli vaja raamat kindlasti lõpuni lugeda, sest äkki poole raamatu pealt ikkagi oleks hirmus heaks läinud? Kirjutasin selle kohta ka siin.

Pärast seda oli aeg lõpetada millegagi, mida juba aprilli alguses alustasin ja jällegi, pikalt lugeda olin tahtnud – Euny Hong “The Power of Nunchi: The Korean Secret to Happiness and Success”. Detsembris juuksuris käies kuulsin raadios räägitavat mingist kummalisest asjast nimega nunchi. Mingi kummaline salajane kunst, kuidas nunnu ja headusega maailma vallutada. Okei, põnev.

Ehk siis nunchi on Korea iidne õpetus õnnelikuks ja edukaks saamisest ja olemisest. Ma tean, et ma võiks sellest eraldi arvustuse kirjutada, aga ma kardan, et ma pole selles loetus ise nii päris kindel. Esimene pool oli väga lahe, kiftid näited kultuurist ja ajaloost. Edasi saboteerisin ise veidi oma lugemiselamust, lugedes Goodreadsist arvustusi. Millest nii mõnigi oli üsna negatiivne, kus korealased ise rääkisid, et midagi sellist polegi olemas.

Noh, okei, ega siis kõike loetut peagi tõepähe võtma. Eks see selline tore meeldetuletus oli, et on vaja olla normaalne ja empaatiline inimene. Mõned näited olid seal tõesti too much ja edukas olemiseks ma ei arva, et ma peaks olema full mõtetelugeja.

Sellegipoolest paar toredat (tõlkimata) mõtet:

“Nunchi has three major aspects: one is creating harmony; another is getting what you want; and the third is staying out of danger.”

“Nunchi is the secret weapon of the underdog.”

“You will discover that tough negotiations seem more like a tango than a fight.”

Vahepeal puhkasin pead Muumilugusid lugedes, millest peaks kunagi päris eraldi postituse tegema.

Kuu lõpetuseks lugesin uuesti Kerttu Rakket, seekord “Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid”, mida ma veel uuesti lugenud polnudki. Ma enam vähem kasvasin suureks Kerttu Rakke raamatutega. Ei saa just öelda, et ma oleks unistanud päris üks ühele sellest elust, mida ta tegelased elasid. Aga seal lihtsalt oli nii kift vibe, mida ma oma ellu ihkasin.

Kunagi oli mul traditsioon iga kevad-suvi midagi Rakkelt uuesti lugeda. Need on sellised raamatud, mida võib end vabalt varahommikuni lugema unustada. Ei olnud seegi kord erand.

Oli tegus lugemismaratoni-kuu. Lappas korralikult! Üks selleaastaseid eesmärke oli rohkem raamatukogust laenutada ja vähem osta. See edeneb hästi, maikuu valikust enam vähem pooled on raamatukogust.

Juuniks on juba uued kuhjad aknalaual, aga ilmselt võtan veidi rahulikumalt. Lugemiseni!

The post Mai 2020 – kuu kokkuvõte appeared first on Tekstivõlur.

#29 Tove Jansson “Sõnumid”

Tekstivõlur — Fri, 22 May 2020 08:57:25 +0000

“Tove on kingitus inimkonnale,” on Norra lavastaja Kirsten Sörile öelnud. Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud ja võiks arvustusele punkti panna. Kuna ma aga soojalt-soojalt soovitan seda lugeda, siis panen paar mõtet veel kirja ja püüan ülemäära mitte spoilida.

Tove on kindlasti rohkem tuntud kui Muumilugude autor. Viimasel ajal olen aga ta muid lugusid ka lugema hakanud ja see on lihtsalt imeline, kuidas pea igast loost võib leida muumilugude motiive, ja vastupidi.

„Sõnumid“ on novellikogu, valik Tove Janssoni neljast viimasest novellikogust. Need 14 lugu moodustavad minu meelest hästi eriilmelise terviku.

Eessõna. Kas teid on kunagi kõnetanud juba ainuüksi raamatu eessõna? Kooliajal olid eessõnad „need peatükid, mille võib vahele jätta, siis kohe pool raamatut rohkem loetud.“ Muidugi… Selle puhul võlus mind aga juba eessõna. Sest maailmas lihtsalt pole teist Tove Janssonit.

Novellid. Iga novell selles kogus on omaette pärl. Lood on elavad ja kuigi tegelikult mitte liiga detailselt kirjeldatud, siis joonistusid silme ette hästi konkreetsed pildid. Kuna lood olid sisult väga erinevad, siis tuleb kiita ka toimetajat — hästi valitud lood, mis moodustasid mõnusa tervikliku kirjandusliku reisi.

Ma pean tunnistama, et ma isegi ei oska hästi kirjeldada seda ülevat emotsiooni ja lausa tunnet, mida need lood minus tekitasid – mõni vähem, mõni rohkem. See tunne pani vahepeal raamatu kõrvale panema ja mõtlema, et no on ikka küll… Mind üllatas, et need olid Tove-lugudes uued emotsioonid. Need olid teistsugused.

„Natukese aja pärast ütles Lydia: Mamma, sa oled snoob. — Sina oled ka, tänu jumalale, ehkki sa oled alles selle tee alguses.” (Reis Rivierasse)

Kui mind tavaliselt häirivad liiiiga pikad laused, siis Tove lugude puhul pole probleemiks ka terve lõigu pikkune üks lause. Seal lihtsalt on rütm ja sisu. Need lood ise on kohati nii-nii lühikesed, aga neis on sisu. Küll ja enamgi veel. Ja neil on lõpp! Ma olen novellide puhul üsnagi nõudlik ja ootusärev lõppude osas. Tove omad vastasid ses mõttes mu ootustele, et küll mingit uut suurt vau-efekti ei tekitanud, aga jätsid mingi seletamatult mõnusa tunde.

“Mamma võttis kübara peast ja lausus: Mina sobin igale poole, kus ma parajasti olen.” (Reis Rivierrasse)

Minu lemmikud.

„Mustvalge“ – see on uskumatu, kui detailselt see mu silme ette joonistus. Ja millised kirjeldused: “Siin kuuskede all oli varjul kõik see, mida vana maja oli oma eluaja jooksul välja oksendanud.”
“Reis Rivierasse” andis hagu mu Prantsuse-armastusele.
“Peaosa” on imeline mäng, kujutamaks inimpsüühikat.

“Aga see on ju hea, et kõik päevad on ühesugused, siis ei ole vähemalt mingeid halbu üllatusi…” (Tütar)

Tõlge. Lugemiselamusele aitas kaasa ka suurepärane tõlge, mis jättis tunde nagu olekski lood minu emakeeles kirjutatud.

—

Tove Jansson on midagi palju enamat kui lihtsalt „see, kes kirjutas muumid.“ Ma olen siiani igast ta raamatust võlutud olnud ja võtangi järgmisena ette järgmise muumiraamatu.

The post #29 Tove Jansson “Sõnumid” appeared first on Tekstivõlur.