Kas sa ei jooksnud mitte minema, et leida maailm, millesse armuda, öeldes, et vahet pole, kas see armastab sind vastu või mitte?

Stephanie Danler „Magusmõrkjas“ (Postimees kirjastus, 2019)

See raamat köitis mind esiti oma imeilusa kaanepildiga (need Postimehe kirjastuse raamatud on nii-ii ilusad!). Seejärel sisukirjeldusega.

22-aastane Tess kolib New Yorki ja leiab tööd ettekandjana kuulsas Manhattani restoranis. Tema kolleegidest saab ootamatult naise uus perekond, kellega jagatakse kõige intiimsemaid ja ka õõvastavamaid momente.

See raamat on ood naudingutele – austrid, šampanja ja kokaiin, armastus ja iha, täiuslikud nostalgiahetked, mis püsivad vaid viivu. Tessi isu kasvab nii suurepärase toidu ja veini kui ka teadmiste, kogemuste, kuuluvustunde ja armastuse järgi. Kuid mil moel selles kaootilises ja ennasthävitavas maailmas hakkama saada ja ellu jääda?

Rahvusvahelises menuromaanis avab Stephanie Danler hämmastava täpsusega adrenaliinirohket restoranimaailma ning kirjeldab New Yorgi noorte elu selle talumatus ilus, jõhkruses ja hapruses.

Ehkki ma olen ise teenindussektoris töötanud õige vähe aega, siis on see maailm mind alati köitnud. Niiet lootsin sellest mõnusat meelelahutust, aga samas prantsuselikku gurmee-elamust. 

See raamat aga pakkus midagi palju enamat ja mul on tunne, et see pakubki täpselt nii palju, kui ise suudad vastu võtta ja sukelduda. See on nii mitmekihiline.

Ellujäämiseks on ülioluline peas mängiv taustamuusika pausile panna.

See on kaunis lugu ühe noore neiu naiseks sirgumisest, (enese) eest põgenemisest, oma tee otsimisest, kellekski saamisest ja muidugi armastusest. Kes meist poleks tundnud tõmmet kellegi vastu, kelle vastu ei ole mõistlik? Ja igasugused keelud suurendavad seda iha üha enam. See pakub kindlasti äratundmis… rõõmu? Lihtsalt, äratundmist. 

Lisaks on see hästi kirjutatud ja tõlgitud – mulle nii meeldis teksti rütm ja vaheldumine. Vahepeal ei suutnud ma lugu hoomata ja vahepeal ei saanud ma lihtsalt loo struktuurist aru. Aga see on okei, sest see kestis vaid viivu. 

Tean, et teiste inimeste, peamiselt aga iseenda usaldamine on võimatu, kuna keegi pole seda õpetanud.

Lugedes tekkis väga mõnus vaib – selline, et natuke nagu tahaks sama elu, aga samas päriselt mitte. Lihtsalt hea oli seal maailmas aega veeta. Järgmist raamatut oli raske lugema hakata, nii tugevalt oli see lugu veel mu küljes. Sellised raamatud vist ongi parimad?

Kas ma soovitan? Jah, igatahes! Mul on hea meel, et ma selle raamatu endale sünnipäevaks ostsin, sest see on kindlasti selline, mida loeks veel ja veel. 

Siirus on aususe kõrvalsaadus.