Jaana Maling „Leok. Tanel Leok“ (Helios kirjastus, 2019)

Ei pea vist pikalt rääkima sellest, et sportlaste biograafiad üks mu meelisžanr on. Sattus mulle nüüd kätte Tanel Leoki elulugu. 

Ma ei teadnud motokrossist varem suurt midagi, liiatigi polnud ma liiga hästi Leoki karjääri ja tegemistega kursis. Õnneks ma tundmatut vett (või muda, hehe) ei pelga ja võtsin raamatu, heade soovitustega, huviga ette. 

Me kõik teame teda. Tema nimi on Leok, ta sõidab juba mitukümmend aastat motokrossi ja kasvatab kalu. Eestlaste teadvuses on kogu Leokite dünastia meespere üks ja sama Leok. Tegelikult on selles perekonnas neli põlvkonda mehi, kellest enamik on tegelenud motokrossiga ning jah, mõned neist kasvatavad ka kalu.

See raamat räägib Tanelist. Leokite perekonna kolmanda põlvkonna esindajast, 20 aastat maailma tippu kuulunud motokrossisõitjast, isast, abikaasast, ühest väikesest Võrumaa poisist, kellel oli suur unistus.

See raamat räägib unistuste täitumisest, nende purunemisest, oma tee leidmisest ja sellest, kui tähtis on tegeleda alaga, mida inimene kõige rohkem armastab.

Ma ei pidanud pettuma! Peale kõige muu andis see hea ülevaate minusugusele võhikule motokrossi olemusest. Eks laiema pildi mõistmisele aitas kaasa see, et olen muu motospordiga natuke rohkem kursis. 

See on tore lugu ja minu personaalsele lugejamaitsele väga meelt mööda. Mulle meeldivad just sellised rasked lood nagu seda on Taneli teekond olnud. Paratamatult on sellist raskuste ületamise ja raske tööga teenitud tulemuste lugusid isegi natuke põnevam lugeda kui mitmekordsete maailmameistrite oma. Mitte et nende edu poleks tulnud raske tööga, aga mind kuidagi sütitavad ja inspireerivad rohkem nende lood, kellel on keerulisem teekond olnud. 

See on aus ja toorelt kirja pandud lugu. See on justkui selline lugu, mida keegi sulle näiteks lõkkeääres jutustab. Seda selle heas mõttes – see on lihtsalt nii siiras. See on täpselt niimoodi kirja pandud nagu loo kangelane seda ise jutustanud on. Nii kift, et see selliselt lahendatud on. Oleks võinud ju seda siit-sealt siluda, sellised ühelt teemalt teisele hüppamised kronoloogilisemaks kirjutada. Aga mulle meeldis nii!

Sest üldine kronoloogia ja ajatelg olid paigas, ehkki kohati oli väga palju ühest aastast teise hüppamist. Aga need täiendasid lugu, mida ta jutustas, detailidega, kus neid aga täpselt parasjagu vaja oli. 

Jõudsin oma jutuga kaubanduskeskusesse, kui tegelikult oli vaja kirikusse minna.

Meeldis ka, kui paljud sõbrad, treenerid, kolleegid, konkurendid ja lähedased raamatus sõna saavad ja kui ilusti tervikuks see pikitud on. Mõnes biograafias on need arvamused täiesti suvaliste kohtade peal. Aga siin vahepeal Tanel jutustab mingit lugu, keegi teine jätkab, siis jälle Tanel, keegi teine lisab mingid detailid vahele.. imeline! 

Veel üks tore aspekt Leoki tegemistes – heategevus. Aastaid korraldas ta heategevuslikku motokrossi „Tanel Leok ja sõbrad”, millega koguti raha läbi õnnetuse liikumispuude saanud lastele ja noortele. Raamatuga jätkab ta sama rada – iga raamatu ostuga toetab eelnimetuid. Mulle nii sümpatiseerib, et ta on selle teemaga üdini siiras.

Meeletu töövõime. Härra Leok ei pea end ülemäära andekaks motosportlaseks. Ta kõneleb, kuidas ta end tippu sõitis pigem raske töö ja trenniga. Mulle hästi meeldis ühe treeneri muljetamine, kuidas ta Tanelit ja teisi poisse treenis ning ta selja keerates teised poisid viilisid, aga Tanel tegi trenni edasi. 

Minu jaoks koosneb õnne valem piisavast hulgast tööst ja trenni tegemisest.

Kahjuks seda õnne tal nii palju polnud, et maailmameistriks saada. Üheks põhjuseks võib pidada ehk seda, et ta on liiga hea ja lahke inimene ja tihti jõuavad kõige suuremate tulemusteni veidi nahaalsed ja isekad tüübid, kes rajal teistest nö üle sõita soendavad. Motokrossis tulevad sellised isikuomadused hästi kasuks, sest stardid on karmid. Ilmselt võib seda kõigi mass-startidega spordialade kohta öelda. Nii et see liigne headus oli üks asi, mis talle saatuslikuks ehk sai. Elus tuleb kasuks, rajal mitte.

Spordi meediakajastustest. See lugu pani taaskord mõtlema selle üle, kui negatiivselt Eesti (spordi)ajakirjandus tihti häälestatud on. Nagu Tanel ka ise rääkis, et meedia tundis tihti pigem huvi siis, kui tal halvasti läks, aga kui hästi läks… Praegu spordimeediat jälgides hakkab ju ka pigem silma, et kui kellelgi hästi läheb, paar-kolm uudist, okei. Aga halvasti mineku üle nokitakse tihti väga, liigagi palju. Ja alahinnatakse! Meeletult alahinnatakse. 

Tanel toob välja ka, kuidas ta ise oma 15. koha üle oli mega uhke. Olla maailma 15 parima hulgas! Aga kõrvaltvaatajate jaoks – mis koht see 15. on, miks mitte enamat? Samamoodi enamik teiste spordialadega, kus eestlased medaleid ei nopi. Näiteks mäletan eelmist laskesuusatamise hooaega, kus ma ka nö õppisin neid 20ndaid kohti hindama. Enamik spordialadel on maailmatasemel konkurents väga karm ja juba maailma 20 parema hulgas olek on väga-väga suur saavutus. Ma õppisin rõõmustama sportlaste ka väiksemate võitude üle, mis polnud poodiumikohtade karva. 

Detailsed kirjeldused. Nagu varemgi mainisin andis see lugu hea ülevaate motokrossi olemusest ja selle keerukusest. Mul polnud aimugi, et see füüsiliselt nii kurnav olla võib! Sellistes sportlaste biograafiates üks mu lemmik osa – võistluste detailne kirjeldus. See kirjeldus üks mu lemmikuid sellest raamatust:

Sportlaste biograafiatest. Tõepoolest sarnanes see veidi Uus-Meremaa rallisõitja Hayden Paddoni looga. Üle kivide ja kändude, suur edu (veel) saavutamata, aga iialgi ei anna alla. Ma olin enne Haydeni raamatu lugemist hästi skeptiline, et no mida on öelda tüübil, kes pole isegi midagi suurt silmapaistvat saavutanud, ei maailmameister ega midagi. 

Aga ma ausõna julgen soovitada selliste tüüpide elulugusid – päriselt ka! Neis lugudes on nii-nii palju töökust, tahet, sihikindlust, järjepidevust, motivatsiooni ja mitte iialgi alla andmist. 

Ma ei satu paanikasse, mu pea on selge. Võistlus on pikk, seal võib kõike juhtuda. Kui kukun, tõusen rahulikult püsti ja alustan uuesti.