Tove Jansson “Sõnumid”

Tove Jansson “Sõnumid”

“Tove on kingitus inimkonnale,” on Norra lavastaja Kirsten Sörile öelnud. Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud ja võiks arvustusele punkti panna. Kuna ma aga soojalt-soojalt soovitan seda lugeda, siis panen paar mõtet veel kirja ja püüan ülemäära mitte spoilida.

Tove on kindlasti rohkem tuntud kui Muumilugude autor. Viimasel ajal olen aga ta muid lugusid ka lugema hakanud ja see on lihtsalt imeline, kuidas pea igast loost võib leida muumilugude motiive, ja vastupidi. 

„Sõnumid“ on novellikogu, valik Tove Janssoni neljast viimasest novellikogust. Need 14 lugu moodustavad minu meelest hästi eriilmelise terviku. 

Eessõna. Kas teid on kunagi kõnetanud juba ainuüksi raamatu eessõna? Kooliajal olid eessõnad „need peatükid, mille võib vahele jätta, siis kohe pool raamatut rohkem loetud.“ Muidugi… Selle puhul võlus mind aga juba eessõna. Sest maailmas lihtsalt pole teist Tove Janssonit. 

Novellid. Iga novell selles kogus on omaette pärl. Lood on elavad ja kuigi tegelikult mitte liiga detailselt kirjeldatud, siis joonistusid silme ette hästi konkreetsed pildid. Kuna lood olid sisult väga erinevad, siis tuleb kiita ka toimetajat — hästi valitud lood, mis moodustasid mõnusa tervikliku kirjandusliku reisi.

Ma pean tunnistama, et ma isegi ei oska hästi kirjeldada seda ülevat emotsiooni ja lausa tunnet, mida need lood minus tekitasid – mõni vähem, mõni rohkem. See tunne pani vahepeal raamatu kõrvale panema ja mõtlema, et no on ikka küll… Mind üllatas, et need olid Tove-lugudes uued emotsioonid. Need olid teistsugused. 

„Natukese aja pärast ütles Lydia: Mamma, sa oled snoob. — Sina oled ka, tänu jumalale, ehkki sa oled alles selle tee alguses.” (Reis Rivierasse)

Kui mind tavaliselt häirivad liiiiga pikad laused, siis Tove lugude puhul pole probleemiks ka terve lõigu pikkune üks lause. Seal lihtsalt on rütm ja sisu. Need lood ise on kohati nii-nii lühikesed, aga neis on sisu. Küll ja enamgi veel. Ja neil on lõpp! Ma olen novellide puhul üsnagi nõudlik ja ootusärev lõppude osas. Tove omad vastasid ses mõttes mu ootustele, et küll mingit uut suurt vau-efekti ei tekitanud, aga jätsid mingi seletamatult mõnusa tunde.

“Mamma võttis kübara peast ja lausus: Mina sobin igale poole, kus ma parajasti olen.” (Reis Rivierrasse)

Minu lemmikud.

  • „Mustvalge“ – see on uskumatu, kui detailselt see mu silme ette joonistus. Ja millised kirjeldused: “Siin kuuskede all oli varjul kõik see, mida vana maja oli oma eluaja jooksul välja oksendanud.”
  • “Reis Rivierasse” andis hagu mu Prantsuse-armastusele. 
  • “Peaosa” on imeline mäng, kujutamaks inimpsüühikat.

“Aga see on ju hea, et kõik päevad on ühesugused, siis ei ole vähemalt mingeid halbu üllatusi…” (Tütar)

Tõlge. Lugemiselamusele aitas kaasa ka suurepärane tõlge, mis jättis tunde nagu olekski lood minu emakeeles kirjutatud. 

Tove Jansson on midagi palju enamat kui lihtsalt „see, kes kirjutas muumid.“ Ma olen siiani igast ta raamatust võlutud olnud ja võtangi järgmisena ette järgmise muumiraamatu. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *