Delia Owens „Kus laulavad langustid“ (Rahva Raamat, 2019)

See raamat oli karatiiniaja tõeline hitt, hakates silma sotsiaalmeediast igalt poolt – kõik lugesid ja kiitsid. See muutis mu veidi skeptiliseks, sest tihti ei meeldi mulle suured menukid. Ja vastupidi – need, millel Goodreadsis madal skoor ja negatiivsemad arvustused, või siis hästi kahetiste arvustustega, ühed kiidavad, teised neavad maapõhja, mulle hoopis meeldivad, püüdes lugedes helgemaid külgi leida. 

„Kus laulavad langustid“ suutis mind aga võluda juba alates umbes kahekümnendast leheküljest. Võluv ongi selle raamatu iseloomustamiseks vast kõige adekvaatsem omadussõna. See on lihtsalt uskumatult ilus ja emotsionaalne lugu Paduratüdruk Kyast – tema suurekskasvamise lugu koos loodusega. See on lugu looduselugu, armastuslugu ja mõrvamüsteerium, taustaks ühiskondlikud ja ajaloolised teemad. 

Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.
Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele, ning kui tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest, avab Kya end uuele elule – kuni sünnib mõeldamatu.

Lugu. Selles loos lihtsalt on nii palju kihte. Mind alguses veidi lõpplahendus häirima, kuigi põnevust on päris viimaste lehekülgedeni. Aga see on täiesti maitse asi! Samas vastas see ootustele – vahel lubab raamatu kirjeldus mõrvamüsteerumi, aga lugu kulgeb hoopis teisiti ja lubatud müsteerium pigem taustalugu. Selle raamatu kirjeldus aga vastas vägagi ootustele.

Miks see mulle niivõrd korda läks on ilmselt see, et minu jaoks on selles raamatus ka palju isiklikku. Kuna olen üksiklaps ja lapsepõlves palju üksi mänginud, looduses kasvanud – usun, et ka see aitas kaasa raamatuga suhestumisele ja selle mõistmisele.  

Minu jaoks on see ka kõige kiuste eluga hakkama saamise lugu. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! 

Karakterid. Kuna ma lõpetasin raamatu lugemise nädal tagasi ja kirjutan arvustuse alles nüüd, olen saanud seda lugu veidi seedida. Tuleb tunnistada, et selle raamatu kõige nõrgem külg mu jaoks olid vast selle karakterid, kes küll olid kõik omanäolised, aga mitte kuigi selgelt välja joonistunud või kirjeldatud. Mäletan, kes seal kus võtmerolli mängisid, aga nii detailset sisekaemust kui näiteks Tove Janssoni kirjutistes… Aga võibolla tuligi piir ette, kas siis loo kirjapanekus või minu vastuvõtuvõimes.

Selles raamatus on tõesti kõike väga-väga palju. See lugu on nii rikkalik, et võibolla oleks põhjalikud sisekaemused selle veel pikemaks venitanud. Või siis lihtsalt ei jõudnud see osa minuni. 

Ühiskondlik taust. See pani mõtlema. Eriti kuna praegu ühiskonnas üks aktuaalsemaid teemasid „Black lives matter“. Raamatu tegevus toimub 60-70ndatel – kas ja mis on sellest ajast saati muutunud? Praegu toimuva põhjal tegelikult mitte nii palju kui sooviks, eks? Ma väga sel teemal arutleda ei tahaks, lihtsalt toon välja, et praegusel ajal ehk selle tõttu veelgi põnevam lugeda.

Varemalt pidid kohtusaalides mustad ja valged erinevates kohtades istuma, kuid siinkohal tsiteerin Kya protsessi kohtunikku, üht ilusat mõtet:

„…käskis too tal saali kogunenutele teada anda, et tema kohtusaalis võivad kõik istuda seal, kus soovivad, olenemata nende nahavärvist või usutunnistusest, ja kui see kellelegi ei meeldi, on neil võimalus saalist lahkuda. Tegelikult kavatseb ta ise selle järele vaadata, et nad seda ka teevad.“

Üldiselt seda ebaõiglust Kya osas lugedes ja mõeldes, tegi mulle lausa füüsiliselt haiget, kuidas inimesed (kollektiivselt) midagi või kedagi hukka mõista võivad lihtsalt sellepärast, et see keski või miski on teistsugune. Erinev. Mõistmatu. 

Tõlge. Raamatu tõlkega on Bibi Raid küll väga korraliku töö teinud! Kui vahel ikka lugedes taban end mõttelt, kuidas üks või teine sõna või väljend originaalkeeles küll kõlada võis, kas midagi on tõlkes kaduma läinud, siis selle puhul on mul küll tunne, et tõlge andis lausa väga palju juurde. Näiteks tegelase Jumpin’ tõlge Üpik. Selle peale ikka annab tulla! Ja kogu selle kohaliku slängi tõlge… ilus!

Esines veidi praaki ka, mõnes kohas olid tõlgetes nimed segi läinud, komad valesti, sõnade vormid valesti, aga – ikka juhtub! 

Mis seal salata – oma emakeeles on ikka ja alati lihtsam lugeda. Ma küll üritan ka ingliskeeles lugeda ja mõned lood lähevad tõlkes sootuks kaduma. Aga õnneks osatakse veel väga häid tõlkeid ka teha!

Igatahes, ma väga soovitan seda raamatut lugeda. See bestselleri-taak on kindlasti raske, mida kanda, aga soovitan anda võimaluse. Tõesti, üks viimase aja parimaid raamatuid, mida lugenud olen. Millest saaks kindlasti ka absoluutselt suurepärase filmi. Jään ootama Delia Owensi järgmisi teoseid.