Mari Sinila “Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias”

Mari Sinila “Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias”

Mari Sinila „Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias” (Tänapäev, 2017)

Ma poleks ealeski arvanud, et leian end siit neid ridu kirjutamas selle raamatu kohta. Aga teate mis? Ma isegi soovitan seda raamatut lugeda! Ma pole ammu midagi nii eelarvamustest ja hinnangutest kubisevat lugenud, aga samas läbi huumoriprisma vaadates oli isegi naljakas.

Ma pean alustuseks ütlema, et ma päris kindel ei ole, miks ma selle raamatu ostsin. Tõenäoliselt võileivahinnaga mõne muu raamatuga koos mingilt Rahva Raamatu raamaturallilt. Kuna vahepeal oli päris suur jalkavaimustus, selle aasta alguses lugesin nii mõnegi jalgpalluri biograafia (Raio Piiroja, Joel Lindpere, Mart Poom), siis natuke naiselikku vaadet tundus vist intrigeeriv. Lisaks, jalgpallurite naiste kohta liigub ju igasugu müüte. 

Ma armastan jalgpalli ja nagu eelpool kirjutasin olen selle kohta ka natuke rohkem kui veidi lugenud. Ülalnimetatud on väga tehnilised jalkaraamatud, niiet võin vist tõdeda, et midagi sellest jagan. Ma tean, et preili eesmärk polnud autentset jalkajuttu ajada, sellegipoolest ajas nii mõnigi jalkajutt mind kukalt sügama. Arvan, et mu nii mõnigi suurem jalka asjatundjast sõber saaks veel rohkem naerda. 

Päriselust inspireeritud romaan „Jalgpalluri naine” räägib Eesti jalgpallikoondise 23-aastasest keskkaitsjast, kes on välja võidelnud koha Itaalia klubis ACF Fiorentina, ning tema naisest, kes jätab oma karjääri kodumaal ja sõidab samuti Itaaliasse, et mehele toeks olla. Ühine aasta Firenzes on sisustatud armastuse, Itaalia avastamise, luksusliku elu ja kõrgmoe ning muidugi jalgpalliga.

Raamatu idee iseenesest on väga tore ja kes mäletab kunagist menusarja „Jalgpallurite naised“, siis see oli ju päris pull – klatš, draama ja intriigid. Kui mitte midagi muud, oleks vähemalt natuke draamat ja intriige sellest raamatust oodanud. Selle asemel saab aga hoopis:

  • Kümnete lehekülgede viisi Gucci-Prada-Chanel brändi- ja šopingujutte. Raha siia-sinna loopimisest jne. Ma kujutan ette, et A-klassi staaride levelil see nii ongi, aga et üks Eesti jalgpallur nii palju teeniks, ei kõla eriti usutavalt? Tegelikult tekitas see veidi segadust, et kui palju sellest on ilukirjandus ja palju päriselu. Sest see ei ole ei liha ega kala – ei liiga tõetruu, samas kui juba pigem fiktiivne, ole siis armas ja keera natuke vinti peale! 
  • Adekvaatses koguses kultuurijuttu, mis tõenäoliselt Vikipeediast/Google’ist maha kirjutatud. Ma ei kontrollinud, aga keegi kusagil teises arvustuses kirjutas. Võibolla ainult eeldus, võibolla tõsi. Ei midagi säravat, lihtsalt hunnik ajalugu ja fakte. Mis tegelikult oli raamatu kõige nauditavam ja asjalikum osa.
  • Tonnide viisi stereotüüpe, eelarvamusi ja topeltstandardeid.

AGA! Kui asju läbi kerge huumoriprisma vaadata oli ju tegemist päris humoorika lugemisega. Mitte et ma tahaks nüüd omakorda topeltstandardit luua ja kellegi püüdluse üle normaalse ja ühtaegu stereotüüpe luua ja murda püüdva üle naerda tahaks. Kuna see lugu aga nii lahkelt kirja pandud ja avaldatud, võtan ikkagi õiguse natuke naerda.

Niiet las mõni katkend raamatust kõneleb enda eest.

Kõige rohkem ajas mind naerma preili arusaam sellest, kuidas tema end brändiriietega lille lüües kogu maailma jalgpalli esindab. 

„Värskendav on siseneda ööklubisse tavalise külastajana, sest kui tulla jalgpallurite seltskonnas, peab viimistletud välja nägema ja käituma nagu Inglismaa kuninganna. Paljud teised jalgpallurite naised seda muidugi ei arva, vaid lasevad kõigi silme ees ennast täiesti vabaks, kuid mina ei suudaks seda teha – tunnen alati, et jalgpallurite seltskonnas liikudes esindan nende klubi ja kogu FIFA-t ning UEFA-t ja pean ümber lükkama kõik müüdid, et jalgpallurid ja nende naised joovad ja kaklevad.“

Selle peale ei oskagi midagi asjalikku kosta: 

„Seltskond on vapustavalt kaunis. Jalgpallurid on üldiselt alati ilusad mehed, moekamad kui enamik, heas vormis, samal ajal siiski mehised ja tugevad. Sellisel tasemel mängivad mehed saavad ka naisi võib-olla rohkem valida, siin ringi vaadates tundub igatahes küll, et nii jalgpallurite naised kui ka klubi naistöötajad peavad vastama ette kirjutatud kõrgetele ilustandarditele.“

Naised jäävad ikka naisteks:

„Meile tutvustatakse V12 Aventadori valmistamist: iga sammu valdab erinev tehnik ja meister, kes on oma ala vaieldamatud tipud. Kõik töölised on mehed, kõrvaklapid peas ja suured naeratused suul. Kui kellelegi meeldivad autod, on see koht, kus töötamine peakski lust ja lillepidu olema. Esialgu on jutt tehniline ja naisterahvana vaatan pigem ringi, kui kuulan meie noort giidi. Kui jutt aga auto sisemusele, nahkistmetele ja Swarovski kristallidele läheb, kipuvad kõrvad kikki minema. Nimelt tehakse praegu ühte autot, mille rool ja muu sisemus kristallidega üle kaunistatakse. Istmetele kirjutatakse samade Swarovski kristallidega omaniku nimi – kahjuks ei ole töö veel nii kaugel, et näeksime, kelle nimi sealt välja kujuneb.“ 

Hea peo ABC – kutsu kokku kõik paremad sõbrad, aga kindlasti ära unusta ka halvemaid! Kuniks veel noor oled, sest vanaks ju enam ei viitsi:

„Olen vist tõesti vanaks saamas, just selline päev annab rahulolu ja kauaaegse elukaaslasega kaunis restoranis istumine teeb õhtusöögi vägagi eriliseks. Möödas on ajad, kus terve päev läheb peoks valmistumisele ja õhtul kulub raha paremate ja halvemate sõprade toitmiseks ja jootmiseks.“

Veel eriti tähtsat infot, kuidas kuumal suvepäeval ostukeskustes ellu jääda: 

„Asetan hõbedase katte autoaknale, et tagasi tulles ei peaks liiga kaua autot jahutama, ning haaran veepudeli kaasa. Mõtlesin selle küll autosse jätta, kuna siit kohvikust saab uue külma vee osta, kuid kuuma päikese all ei tahaks tekitada olukorda, kus vesi on rohkem kui käekoti kaugusel. Valisin tänaseks vana hea Longchampi koti, mis väiksemad ostud ära mahutab. Seega ei ole veepudeli kandmine mingi probleem.“

Kuidas ühiskondlikku staatust tõestada:

Kassast saame suured Prada logoga kotid kätte ning Guccisse sisenedes on kohe parem tunne, oleme tõestanud oma ostuvõimelusest ning oleme tõsiselt võetavad šoppajad.“ 

Okei, seda viimast lugedes mul hakkas tegelikult päris kurb, kogu sellele loole mõeldes, et tõesti mõne, okei, paljude inimeste jaoks on ühiskondlik staatus, ostujõulisus, palju raha see, mis teeb õnnelikuks ja paneb inimese tundma, et ta on midagi väärt. Autor siin-seal toonitas ka, et raha ei tee õnnelikuks, küll aga asjad, mida selle eest saab.

Ja üks pikem lõik, panen pildina, sest huumor hakkab kaduma ja reaalsus kohale jõudma: 

Natuke positiivset ka lõppu, raamatu parim osa: 

„Juuni keskel saame mõned päevad Eestis sõpru ja perekondi näha, kuna algamas on Balti turniir, millest Erko koondise ridades osa võtab. Turniir toimub Eesti kõige ilusamas linnas Kuressaares, kus Lätit 1 : 0 võidetakse ja Leeduga 2 : 2 jäädakse.“

Omaette teema on loo lõpp – mis värk sellega on? Mul konkreetselt jäi selline tunne nagu keegi oleks pooliku käsikirja toimetajale saatnud, too omakorda selle kogemata trükki saatnud. Aga aasta sai Itaalias täis, ju siis said ruum ja raha otsa!

Lõppeks olen ma ikkagi küllaltki segaduses. Ma saan aru, et see pole 100% tõsieluline, ometigi kuna see põhineb päriselul, siis eeldan, et see ikkagi annab edasi autori (mõtte)maailma. Ja et ainult kõneldav jalgpallihooaeg on fiktiivne. 

Niiet selle asemel, et seda ahjukütteks pakkuda nagu ma Instagramis ekstravagantselt kuulutasin, ei ütle ma ilmtingimata, et ma ei soovita seda raamatut lugeda. Mõtteainest ju 3 A4 kirjutise jagu! Kel siiski huvi natuke naerda või (elu üle) mõtiskleda tekkis, siis Rahva Raamatust saab parasjagu konkreetselt odavamalt kui võikuhinna eest selle soetada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *