Petter Northug, Jonas Forsang “Minu lugu” (Varrak, 2019)

Mina ja sportlaste biograafiad oleme nagu sukk ja saabas. Tundsin, et vajan praegu ekstra inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tean, et neist raamatuist saan seda alati. Olin Petter Northugi lugu juba ammu lugeda tahtnud, ehkki ma pole ei suur murdmaasuusatamise ega Northugi fänn (enam kaua aega) olnud. Aga sport on sport!

See oli üks kiire ja nauditav lugemine. Esimene pool läks väga kiiresti. Kohe oli tunda emotsiooni ja väga kergesti hakkasid pildid silme ees jooksma nagu film – isegi soundtrack tekkis! Pingsaid võistlusmomente oli nii värvikalt kirjeldatud, et kogu emotsioon haaras ja pani kaasa elama. 

Selleks, et mind olümpiale kaasa võetaks, ei piisanud sellest, et ma teen nii hästi, kui suudan. Ma pidin tegema paremini, kui suudan

Aga nagu ma ütlesin – kiire lugemine. Liiga kiire. Sellest poleks muidu midagi, aga kahjuks jäi lugu mu jaoks veidi lühikeseks. Ei saa öelda et pinnapealseks, aga olles lugenud.. heaküll, ma püüan mitte lasta mõjutada end teistest sportlaste biograafiatest, mida hiljuti lugenud olen. Aga tahes tahtmata ma seda ikkagi tegin ja selle põhjal jäi mu jaoks detailide rohkusest puudu. Ma oleks tahtnud veel ja veel! 

Sport võib panna inimese unustama hetkeks eluraskused.

Eriti nauditav on lugeda sportlaste võitlusest takistustega, kuidas nad leiavad jõu sealt, kus seda üldse enam olema ei peaks ja nii mõnigi ammu alla andnud oleks. Seda oli Petteri loos parasjagu. 

Mis mind üllatas – kui nauditavad on minu jaoks spordiala tehnilised kirjeldused. Mida rohkem, seda parem. Niiet seegi raamat kinnitas mulle üha enam, kui vägevaid emotsioone spordile kaasa elamine pakkuda võib, isegi kirjalikust allikast.

Niiet – hea raamat, aga oleks tahtnud rohkem!

Sa pead taluma raskusi.
Sa pead vaeva nägema.
Sa pead trotsima valu.
Sa ei tohi kunagi alla anda.