Alex Michaelides „Vaikiv patsient“ (Pegasus, 2019)

Jälle üks menuk, jälle üks palju kiidetud raamat. Raamat jõudis minuni Helena soojade lugemissoovitustega hästi õigel ajal – olingi just soovinud mõnda põnevikku vahelduseks lugeda. 

Selle arvustuse lähtepunkt on segadus. Segased tunded. Tõenäoliselt sisaldab see arvustus sisaldab palju tooreid mõttekäike, sest seda kirjutama asudes pole ma ise ka päris kindel, mida sellest arvan.

Vaid tema teab, mis juhtus.

Vaid mina saan ta rääkima panna.

Alicia Berenson peab päevikut, et oma mõtteid lahti kirjutada ning tõestada armastatud abikaasale, et kõik on hästi. Ta ei tahaks ealeski Gabrieli muretsema panna või talle valu põhjustada. Kuni ühel õhtul tulistab Alicia Gabrieli viis korda näkku ega räägi pärast seda enam sõnagi.

Psühhoterapeut Theo Faber on veendunud, et tema võimuses on Alicia rääkima panna, ehkki kuue aasta jooksul pole see kellelgi õnnestunud. Alicia loo uurimisest saab Theole kinnismõte ja ta avastab, et naise vaikimise põhjus peitub palju sügavamal, kui esiotsa arvata võis.

Aga kui Alicia viimaks rääkima peaks, kas siis Theo ikka on valmis tõde kuulma?„Vaikiv patsient” on Kreeka-Küprose-Inglise päritolu Alex Michaelidese esimene romaan, 2019. aasta kõmulisim põnevik, mille tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist rekordiliselt 37 riiki. Raamat tõusis kiiresti nii New York Timesi kui ka Sunday Timesi edetabelite esikohale ja Brad Pitti eestvedamisel on romaani põhjal valmimas film.

Positiivne. Hands down, see oli tõesti nauditav lugemine! Kunst, psühholoogia & põnevus. Ma lausa ahmisin seda endasse, leheküljed lendasid, kellaaeg polnud oluline. Tabasin end lausa mõttelt, et see ongi see, mille pärast ma lugemist armastan. Tõsiselt, ma pole end ammu ühtki raamatut nõnda lugema unustanud. Aga eks see vist olegi (heade) krimkade võlu!

Veel paelus mind selle raamatu psühhoanalüütiline osa – kasutatud ravimeetodid, millest igapäeva eluski inimeste mõistmisel kindlasti kasu. Põnevalt, mitte liiga detailselt kirjeldatud. Ka nii, et asjaarmastaja saab aru ja säilib põnevus. 

Segadus. Lugesin raamatu lõpuni, sulgesin kaane ja mõtlesin – aga ma ju teadsin! See on ju nii aimatav motiiv. Spoilereid vältides ma ei saa seda motiivi välja kirjutada, aga kes lugenud, saab ehk kaasa noogutada? Kõik otsad tulid kokku. Ma hakkasin sellist lahendust õhkõrnalt juba kahtlustama vahepeal. 

Sest minu lahendused ei saanud tõsi olla, see oleks liiga lihtne olnud. Pealegi ei ole ma nii kogenud krimkade lugeja, et lahenduse ära arvaks. Oot, see mõte nüüd ikkagi jõudis selleni, et ma ei osanud loo lõpplahendust ette näha? 

Lahendus. Mulle meeldis see lugu. Vaatamata sellele, et see mu veidi segadusse ajas, see tekitas ikkagi minus palju „midaaa, ei ole?!“ üllatusmomente. See pani kaasa mõtlema ja elama. 

Eelnev on lihtsalt emotsioon. Segadus. Ma olen alati arvanud, et raamatud peavad mingeid emotsioone tekitama — siis on asi minu jaoks õige. Kõige hullem on keskpärane raamat, mis on ja nagu ei ole ka. Millele ei tea, kas tahaks Goodreadsis kolm või neli tärni panna. Või hoopis kaks? Kas see siis meeldis mulle või ei meeldinud?

See raamat kindlasti polnud selline. Külmaks see ei jätnud. Ma päris viite ei pane eelnimetatud segaduse pärast, aga kindlasti ei ole selle lugemine mahavisatud aeg ja ma väga soovitan seda. Aitäh, Helena, selle soovituse eest!