Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”

Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”

Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”

Selle raamatu lugemine oli tõeline maratonijooks, ütleks ma, kui ma oleks maratoni jooksnud. Lootsin sealt leida inspiratsiooni ja motivatsiooni jooksmisega jätkamiseks, aga õppisin hoopis, kuidas lugeda lõpuni raamat, mida iga reaga üha rohkem vihkad.

„Depressiooni põdeva, kuid meeleheitlikult „normaalsust” ihkava Rachel Culleni suhted ei õnnestunud, karjäärivalik osutus valeks ning ainsaks toetuspunktiks elus oli alkohol ja šokolaad. Vaimsete piinade nõiaringis sipeldes tõmbas ta jalga vanad jooksutossud.
Mõte, et ta võiks olla „jooksja”, polnud talle varem pähegi tulnud, ja kui ta end esimest korda liikvele minema sundis, teadis ta, et see toob kaasa vaeva ja valusid. Ta ei aimanudki, et see samm võib teda ka terveks ravida.
Läbi kogu teose, mis sisaldab ka Racheli päevikusissekandeid alates teismeliseajast, kui ta veel jooksmisega ei tegelenud, kuni Londoni maratoni läbimiseni, küsib ta endalt, kas ta suudab tõesti oma deemonite eest ära joosta.“

Hea lugu, halb vorm. Raamatu teema ju on iseenesest tore ja sellistest teemadest peabki rääkima. Lihtsalt tõenäoliselt on palju paremaid jooksu ja vaimset tervist kujutavaid raamatuid. Ütleks, et hea lugu (jah, vähemasti teema), aga halb vorm. Teksti kronoloogia oli kummaline, palju mõttekordusi ja liiga pikalt ühele teemale keskendumist. Tekst oli hüplik, nagu kokku traageldatud lapitekk. 

Mulle tundub, et sama loo oleks võinud poole lühema vormiga ära jutustada. Ta seal tänusõnades tänas oma toimetajat, kellega kordi ja kordi lugu ümber kirjutatud sai. Paistab, et selle ümberkirjutamise virvarris läks meelest ära, millest juba räägitud sai. Minu jaoks oli tekstis väga palju lünkasid – mingi teema tuli jube järsku sisse. Näiteks kui ta deemonitest/ahvidest oma peas rääkis. See lihtsalt tuli kuidagi out of nowhere. Niiet minu jaoks oli see pigem lihtsalt ühe loo jutustamine, aga sellise teema puhul oleksin oodanud natuke rohkem analüüsi ja järeldusi. Jäi pealiskaudseks.

Ma püüdsin terve lugemise vältel autorile mitte hinnanguid anda, aga samas, kui keegi oma (era)elu su ette laotab ilma, et sa küsinudki oleks… Aga ma siiski pikemalt ei peatu hinnangutel, milliste jobudega koos olemisega ta oma niigi habrast vaimset tervist mürgitas, kuidas võibolla rohkem oleks abi pidanud otsima jne. 

Ühe õppetunni võtan siit ikkagi kaasa – ta pea igas peatükis rõhutas, kuidas ta nüüd hakkab iseendale elama ja kuidas teda teiste arvamus ei huvita. Ometigi igale jooksuvõistlusele minnes esimese asjana võrdles end teistega, kuidas tema ikka jooksja pole ja kuidas sinna ei kuulu. Noh, eks need kõik on loomulikud emotsioonid ja see raamat ongi läbilõige tema teekonnast. 

Jällegi, pole minu asi hinnanguid anda, eriti mis puudutab niivõrd õrna teemat nagu kellegi (vaimne) tervis. Lihtsalt minu jaoks ei mõjunud see inspireerivalt, kui pea 90% raamatust ongi üks suur mõõn. Ja kuidas talles epiloogis kirjeldab, kuidas tal nüüd kõik on korras, leidis lõpuks armastava abikaasa jne. Mis on väga tore, aga kuidas? See on kuidagi nagu selles loos jälle üks lünk. 

Aga, ma lubasin mitte teiste elu arvustada. Nagu näha, ajas see lihtsalt mind närvi. Niiet, lihtsalt, note to self: Just do your own damn thing. Ära võrdle end teistega. 

Tõlge. Omaette ooper selle puhul oli selle eestikeelne tõlge, mis oli üsna hirmus. Ma arvan, et hea tõlge on see, kui sa ei pane tõlget tähele ja saad loole keskenduda. Ilma iga teise lause juures muigamata, et misasi see nüüd on. Tugevalt oli tunda otsetõlget, mõneti lihtsalt kummalisi väljendid, mis on eesti keeles olemas, aga keegi eriti neid ei kasutata. Mõned näited: 

  • “Mis suunas ma liikvele lähen?”
  • “Ta näol oli alaline naeratus.”
  • Pukseerimisrada – misasi see on?
  • Häirivalt palju „taas kord“
  • Vastutahtsi – ma tean, et see on sõna, aga kes kasutab?
  • Tõhusa moega personal

Järeldused. Ma täitsa siiralt hindasin seda Goodreads’is ühe tärniga. Miks ma seda siis ikkagi lugesin? Esiteks juba sellepärast, et see arvustus kirjutada. Ma kategooriliselt keeldun millestki, mida ma lõpuni lugenud pole, mida kirjutama. Never. 

Seda blogi luues ja ka juba Instagrami raamatupostitusi tehes arvasin, et räägin ainult neist, mis mulle tõesti meeldisid. Seda lugedes aga tundus, et ka sellised kogemused on väärt jagamist. Minu jaoks oli selle raamatu lugemine algusest peale tõeline piin ja see lausa masendas mind. Lugesin aga edasi, sest teemad tundusid intrigeerivad ja kogu aeg oli selline tunne, et „äkki nüüd ikkagi läheb paremaks.“ Nojah, poole peal sain aru, et ega ikka ei lähe. Siis tuli lihtsalt lõpuni tõmmata. 

Ilmselgelt minu sooja soovitust sellele raamatule ei tule. Pigem ütleks, et on kindlasti paremaid jooksuraamatuid. Aga kui keegi siiski tunneb, et äkki ma ajan kägu, siis ma olen valmis kohvi ja kaneelirulliga peale maksma, kui keegi sellele raamatule järele tulla tahab ja endaga kaasa viia soovib.

Lõpetuseks: “Mõnikord on jooksmine lihtsalt raske. Kogu lugu.” Nii ongi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *