Raamatuaasta 2020 kokkuvõte
Mul on üks vana võlg tasuda. Eelmine aasta samaks ajaks olin maa lugenud 40 raamatut (täna samal ajal on skoor 11). 40, seda ikka on… natuke? Kokku lugesin 2020. aastal 73 raamatut, mis teeb keskmiselt 6,1 raamatut kuus. Mu eesmärk oli lugeda vähemalt 5 raamatut kuus ja enamik aastast see ka õnnestus. Kõige vähem lugesin septembris (3 raamatut) ja kõige rohkem (11 raamatut).
Žanrina domineeris ilukirjandus (45 raamatut), järgnesid kõiksugu biograafiad (15). Teemana domineeris otseloomulikult sport. 10 raamatut ei kõla kuigi kaalukalt, aga uskuge mind, need raamatud olid kaalukad ja jätsid kustumatu mälestuse. Ma võiks enam vähem ükskõik mis spordialast ja sportlasest lugeda, sest need lood on nii inspireerivad ja motiveerivad.
2020. oli aasta, kui avastasin enda jaoks Anna Gavalda. Lugesin ühe hingetõmbega pea tema kõik eesti keeles ilmunud raamatud (üks suurem telliskivi, „Lohutaja“, ootab veel oma aega) ja kujutlege seda elevust, kui äsja tema „Mõrad turvises“ eesti keeles ilmus…
Gavalda kõik raamatud on mind omal moel liigutanud. Näen seal palju enese elu rütme, sõnada on ilusti ritta seatud, ilmekad karakterid ja õnneks, õnneks ka suurepärased tõlked eesti keelde! Ja muidugi, mitte vähe olulisem fakt – ta on prantsuse autor. Need raamatud saabusid mu ellu lihtsalt väga õigel ajal, keset suurt prantsuse-armastust (mida süvendas kindlasti tol aastal ka näiteks Eia Uusi „Minu Prantsusmaa“ lugemine, mis on siiani väga eredalt meeles ja juba tahaks uuesti lugeda).
Oli ka sügav Tove Janssoni periood – lugesin läbi kõik muumiraamatud ja Tove teised raamatud. Kokku lugesin Tove Janssonilt (+ tema elulugu 13 raamatut). Ja juba on tunne, et võiks vabalt teisele ringile minna, sest need on kindlasti ühed minu elu tähtsaimad raamatud (ja autor).
Pole vist üllatus, et aasta ühe lemmikuna toon välja Delia Owensi “Kus laulavad langustid”, mis lihtsalt sedavõrd liigutas. Samuti Muriel Barbery „Siili elegants“, millest käesolev raamatublogi üleüldse alguse sai. Ja ere mälestus ka Nabakovi „Lolitast“ – vastuoluline, aga hoomamatult suurepärane. Või siis ka Stephanie Danleri „Magusmõrkjas“. Teiste lemmikute kohta saate lugeda siitsamast blogist.
Püüdsin pisut lugeda ka luulet, aga ei saanud sellist harjumust, et ikkagi iga kuu ühe luulekogu järele haaraks (kuigi vahepeal see nii oli).
Mida see aasta mulle õpetas? Lihtne vastus – lugema. Ma ei tea, kas saan öelda, et lugemisharjumuse. Selle aasta põhjal tahaks justkui enda suhtes miskipärast ülemäära kriitiline olla ja öelda, et pole ju harjumust, kui enamasti ainult ühe raamatuga kuus piirdun. Samas – ehk kõige olulisem õppetund – lugeda lõpuni. Isegi need raamatud, mis nii väga (loe: vahel isegi üldse) ei meeldi. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et selle kohta hävitav arvustus kirjutada (loe siit) – mu südametunnistus ei luba kritiseerida ega taevani ülistada midagi, mida ma 100% pole lõpuni lugenud. Äkki on lõpus mingi puänt, mis kõik (kannatused) perspektiivi paneb?
Võin ilmselt ühe käe sõrmedel nimetada, mitu raamatut ma pooleli jätsin (ilmselt kusagil alla 50lk piiril, edasi tasub juba lõpuni pingutada). Selle harjumuse võtsin küll sellest maratonlugemisaastast kaasa. Sel aastal olen kõik alustatu lõpuni lugenud, isegi kui pole päris „minu raamat“ olnud.
Ja muidugi andis lugemisaasta 2020 mulle selle raamatujuttude pesa, mis tundub täna nii normaalne ja argine asi, mida teha, aga mis tol ajal siiski nõudis päris palju julgust. Aga ka rõõmu ja elevust.
Olen endale 2020 lugemise õppetundide alla kirja pannud, et raamatute lugemine on raske, sest see konkureerib nii paljude muude asjadega – telekas, sotsiaalmeedia jne. Seal on kõik kellad-viled, raamatus tekst mustvalgel, mis nõuab ülimat süvenemist ja keskendumist, mis tihtipeale on keeruline ja paneb inimesed arvama, et nad ei oskagi lugeda. See probleem pole mind praegugi maha jätnud (vahel on lihtsalt liiga palju mõtteid peas) ja ilmselt ei saagi sellest iialgi lahti, lugegu ma palju tahes. Aga see ongi selle õppetund ja võlu ühekorraga – pureda end sellest raskest osast läbi, tekitada seeläbi harjumus. Selleks peab olema omajagu uudishimu.
Uudishimu on see, mis mind paljuski lugema kannustab. Tahan teada, tahan kogeda. On raamatuid, mis on niisama hea ajaviide (krimkad näiteks), aga igasugu (spordi)biograafiad – mind lihtsalt niii-iii huvitab see maailm!
Ma loen sel aastal küll vähem, sest elu on kiirem. Pole ühtki raamatuarvustust kirjutanud, aga ehk kammitses mind see vana võlg? Lubasin endale muudkui, kuust-kuusse, et kirjutan selle lõpuks valmis. Nüüd sai viimaseks tähtajaks poole aasta möödumine ja minu peagi saabuv 30. eluaasta. Nagu armas Bret soovitas, teha ära kõiksugu ripakilolevad asjad enne seda. Siin see on.