Juuni 2020 – kuu kokkuvõte
Juunis lugesin 7 raamatut. Ometigi ei tunne ma, et ma oleksin loetud seitsmega rahul. Miks? Kas sellepärast, et mais lugesin 10? Võibolla.
Petter Northug „Minu lugu“
Mina ja sportlaste biograafiad oleme nagu sukk ja saabas. Tundsin, et vajan praegu ekstra inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tean, et neist raamatuist saan seda alati. Olin Petter Northugi lugu juba ammu lugeda tahtnud, ehkki ma pole ei suur murdmaasuusatamise ega Northugi fänn (enam kaua aega) olnud. Aga sport on sport!
Mari Sinila “Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias”
Ma poleks ealeski arvanud, et leian end siit neid ridu kirjutamas selle raamatu kohta. Aga teate mis? Ma isegi soovitan seda raamatut lugeda! Ma pole ammu midagi nii eelarvamustest ja hinnangutest kubisevat lugenud.
Delia Owens “Kus laulavad langustid”
„Kus laulavad langustid“ suutis mind aga võluda juba alates umbes kahekümnendast leheküljest. Võluv ongi selle raamatu iseloomustamiseks vast kõige adekvaatsem omadussõna. See on lihtsalt uskumatult ilus ja emotsionaalne lugu Paduratüdruk Kyast.
Mai 2020 – kuu kokkuvõte
Mõtlesin, et alustaks uut rubriiki ehk teeks kiire kokkuvõtte möödunud kuul loetust. Esiti räägin paari sõnaga, millised mu kuu ja aasta eesmärgid.
Tove Jansson “Sõnumid”
“Tove on kingitus inimkonnale,” on Norra lavastaja Kirsten Sörile öelnud. Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud ja võiks arvustusele punkti panna. Kuna ma aga soojalt-soojalt soovitan seda lugeda, siis panen paar mõtet veel kirja ja püüan ülemäära mitte spoilida.
Rachel Ann Cullen “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”
Selle raamatu lugemine oli tõeline maratonijooks, ütleks ma, kui ma oleks maratoni jooksnud. Lootsin sealt leida inspiratsiooni ja motivatsiooni jooksmisega jätkamiseks, aga õppisin hoopis, kuidas lugeda lõpuni raamat, mida iga reaga üha rohkem vihkad.
John Green “Kilpkonnad alla välja”
Eneselegi veidi üllatuseks kirjutan arvustuse sellest raamatust. Mu selle aasta eesmärgiks on rohkem raamatuid raamatukogust laenutada ja oma raamaturiiulisse aegade jooksul kogunenud, ent mingil põhjusel siiani lugemata raamatuid lugeda.
Muriel Barbery “Siili elegants”
„Siili elegants“ on sedasorti raamat, mis puudutab või ei puuduta (eriti) üldse. Sestap ei julgeks ma seda lihtsalt sellepärast kellelegi soovitada, et raamat oli oi-kui-hea. Loomulikult kehtib sama põhimõtteliselt kõigi raamatutega, aga eriti just sellega.
Et loetu ei jääks lihtsalt numbriteks raamaturiiulis.