Vladimir Nabokov „Lolita“ (Hea lugu, 2017)

Oh kuidas ma ka ei püüaks, ei jõua ma ära imestada, et ma seda veel lugenud polnud. Tegelikult on sellele küll loogiline selgitus – kooliajal oli see mingite muude raamatutega koos valikus ja ilmselt otsustasin tookord lihtsama vastupanu teed minna. Tegelikult on mul suisa hea meel – tol ajal poleks see mulle meeldinud. Kümme aastat tagasi poleks ma osanud seda vastu võtta, analüüsida, hinnata nii nagu täna. 

See temaatika ei ole kõige kergemini vastuvõetav. Minu jaoks  oli algus ka küllaltki häiriv. Mul on küll ka päris kõrge taluvuse piir, mida „Lolita“ ei ületanud. Nagu eessõna lubab ei ületa see kunagi seda teatud rõveduse piiri, ja nii ongi.

Temaatika oli piiripealne, ent ma ei saa öelda, et see oleks olnud kuidagi.. arusaamatult rõve? Ma ei saa ka öelda, et ma selliseid perverte mõistaks. Aga ma olen alati tahtnud mõista, sest need inimesed on ju veitsa haiged, onju? 

Lapsepilastuse teema. Minu jaoks ei olnud see ilmselt ka seetõttu üle võlli rõve, sest kes mäletab end 12-aastasena? Laps küll, aga tegelikult ka varateismeline. Avastamise aeg. Mina küll end sellest vanusest alates enam mingiks titeks ei pidanud. Sestap mullle see konkreetne detail ei olnud rõve, et oh ja ah, lapsepilastamine. Küll aga jah, pole see minu meelest ka veel aeg, kus peaks niivõrd aktiivset armuelu elama hakata, kui nüüd asja moraalset külge vaadata. Aga kuna ma selle alget mõistsin, ei teinud see raamatu lugemist minu jaoks vastumeelseks. It is what it is. Ma ei õigusta, aga ma ei mõista ka „oh kui rõve“ hukka. 

Igatsustemäed mähkusid helluseuttu.

See oli minu jaoks väga nauditav raamat just keeleliselt. Ma nii väga nautisin neid väikeseid nüansse, lauseehitusi, kirjandusviiteid. Oma suur osa oli kindlasti ka tõlkel, mis teinekord tõlkekirjanduses suur komistuskivi. Mitte seekord, ilmselgelt. Ega muidu see raamat nii palavalt armastatud poleks. See on tõepoolest meistriteos. Üks rõve, ent ilus meistriteos. 

Mul üks sõbranna ütles, et suutis selle ainult poole peale lugeda, et ikka nii rõve. Jäin mõtlema, et aga mis seal poole peal siis nii rõvedat oli? Minu jaoks oli robustne ainult algus, raamatu teine pool minu meelest keskendus pigem igatsusele, kahetsusele ja oli hoopis tundeküllasem ja mitmekesisem. Aga ilmselt ikkagi see, et kes seda temaatikat ei suuda seedida, selle jaoks ongi vastik, rõve ja paha. 

Olen tihti märganud, et me kaldume arvama, nagu muutuksid meie sõbrad niisama vähe, kui kirjandusteoste tegelaskujud lugeja silmis muutuvad.

Lõpetuseks natuke ka lugemisprotsessist. Selle lugemine oli üks korralik maraton, jällegi. Kuna see sattus lugemisele ajale, mil ma polnud pea kuu aega ühtki raamatut lõpetanud, pidi see ikka imeline olema, et minu huvi üldse üleval hoida. Ma lugesin seda põhimõtteliselt igal vabal hetkel – hommikul bussis tööle minnes, tööl lõunapausil, õhtul enne magamaminekut uneaja arvelt.. Sestap ongi nüüd kummaline, et see läbi sai. Ma lihtsalt elasin nii sinna sisse ja kaasa. See oli nii köitev. Kindlasti tahan seda kunagi uuesti lugeda.