Glendy Vanderah “Kus mets kohtub tähtedega”
Iga raamatu jaoks on õige aeg ja koht.
Iga raamatu jaoks on õige aeg ja koht.
Vananev ja omaette hoidev Hollywoodi staar Evelyn Hugo paneb oksjonile oma kuulsamad kleidid ja on valmis andma esimest korda üle aastate intervjuu.
Kui avastasin, et Lisa Ungeril on uus raamat väljas, teadsin, et pean seda lugema, kuna möödunud aastal loetud „Pihtimused 19.45 rongis“ meeldis mulle väga (mingil kummalisel põhjusel ma sellest siin polegi kirjutanud).
Seesuguste Suurte Raamatutega on alati veidi see hirm, et kas see siis päriselt ka nii hea on. Või et kas see suudab kuidagi mind ka puudutada?
Oh kuidas ma ka ei püüaks, ei jõua ma ära imestada, et ma seda veel lugenud polnud.
Põnev, kuidas mõned raamatud rändavad. Pärast oma nappi arvustust käesolevale Goodreadsis – „Nii ilus, nii aus, samas lihtne. Nii teistsugune — nii põnevas vormis romaan.“
Mõtlesin pikalt, kas ja mida sellest kirjutada. Alustan siis algusest. Ma olin üsna pikalt skeptiline, kas ma tahan seda lugeda. Või – kas ma julgen. Seda on nii palju kiidetud, seda on nii palju haibitud, selle arvustuses on kasutatud suuri sõnu nagu „missioon“, „kohustuslik kirjandus“ jms
Jälle üks menuk, jälle üks palju kiidetud raamat. Raamat jõudis minuni Helena soojade lugemissoovitustega hästi õigel ajal – olingi just soovinud mõnda põnevikku vahelduseks lugeda.
See raamat köitis mind esiti oma imeilusa kaanepildiga (need Postimehe kirjastuse raamatud on nii-ii ilusad!). Seejärel sisukirjeldusega.
Ma poleks ealeski arvanud, et leian end siit neid ridu kirjutamas selle raamatu kohta. Aga teate mis? Ma isegi soovitan seda raamatut lugeda! Ma pole ammu midagi nii eelarvamustest ja hinnangutest kubisevat lugenud.