Iga raamatu jaoks on õige aeg ja koht. Püüdsin seda esimest korda lugeda juba tol ajal, kui see ilmus (2020 suvi-sügis) ehk vahetult pärast langustide raamatut. Kuna seda on tugevalt langustide raamatuga võrreldud, mis jättis mulle kaunis sügava mulje, siis see kuidagi tol ajal üldse ei mõjunud. Kuna see oli mu siiani aktiivseim lugemisaasta, oli kerge seda ka kõrvale jätta ja järgmise juurde liikuda, mis raamatukogust laenutatud kuhjast kätte juhtus. 

„Pärast ema surma ja võitlust raske haigusega jätkab Joanna Teale Illinoisi maapiirkonnas lindude pesitsemise alast uurimistööd, tahtes tõestada, et raskused pole teda murdnud. Ta töötab iga päev päikesetõusust loojanguni, kuni elukorralduse lööb sassi üürimaja juurde ilmunud salapärane laps – paljasjalgne ja sinikaid täis.“

Aga nüüd oli selle jaoks õige aeg ja see mõjus täpselt nii, nagu head raamatud ikka – kleepis enda külge ja pani soovima seda igal võimalikul vabal hetkel lugema: bussis, taksos, lõunapausil. See lugu lihtsalt hargnes nii põnevalt, liigutas ja pani kaasa elama.

Meenutades põhjuseid, miks mul see möödunud korral pooleli jäi – see tundus pisut liiga suure klišeena ja liiga juustusena. Seekord lugedes tiksus mul kogu aeg kuklas küsimus, et kas ma usun seda, kas ma tõesti usun? Kas see väikese tulnuka värk ikkagi ei tundu natuke liiga ulmekirjanduse killast? Aga iga kord, kui selle mõtteni jõudsin, tõmbas lugu veidi tooni maha, rahustades ka need häirekellad.

See on ilus lugu armastusest ja loodusest, sõprusest, andeksandmisest ja sellest, kuidas lõpuks võidab ikka headus, eksole. Raamat on hästi ja voolavalt kirjutatud, pakkudes nii kauneid kirjeldusi, pisarat silmanurka toovaid keerdkäike kui ka põnevaid müsteeriume. Täpselt selline kerge, aga samas sügav raamat, mida on mõnus lugeda ja millega on lihtne kaasa minna.

Mulle meeldisid nii Jo, Gabe’i kui Ursa karakterid. Iseäranis muidugi tulnukas-tüdruk Ursa oma. See on huvitav, mida meie psüühika meiega teha võib. 

Kui ma tihtipeale olen raamatute tõlgete kallal nurisenud, siis sellele saab ette heita vaid mõnda üksikut veidrat kohta või valet vormi. Ja ei ühtki typot! Mitte ühtegi!

Lõppu üks spoiler alert – ma terve raamat ootasin täpset referentsi raamatu pealkirjale (sarnaselt langustide omale), aga seda ei tulnud ega tulnud. Ma muidugi saan aru, kust see tuleb, aga ootasin vist täpses sõnastuses täpset referentsi.