Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat” (Rahva Raamat, 2022)

“Keegi ei ole lihtsalt ohver või võitja. Kõik on midagi vahepealset.”

Vananev ja omaette hoidev Hollywoodi staar Evelyn Hugo paneb oksjonile oma kuulsamad kleidid ja on valmis andma esimest korda üle aastate intervjuu. Ta on valmis avaldama tõe oma glamuurse ja skandaalse elu kohta. Jah, ka oma seitsme abikaasa ja keelatud armastuse kohta. End intervjueerima valib ta küllaltki tundmatu reporteri Monique Granti. Miks tema ja miks just nüüd? 

„Romaani südames on suured saladused, mis ei puuduta üksnes filmistaari üllatuslikku tõelist armastatut, vaid ka kõike seda, mida ta on pidanud tegema selle salapärase armastatu kaitsmiseks. „Evelyn Hugo seitse abikaasat” pulbitseb südamevalust, reetmisest ja Hollywoodi kõmust ning see käre romaan võtab lugeja oma lummusesse, jättes ta janunema enama järele,“ kirjeldab raamatut tutvustav tagakaane tekst. Tõttöelda selle ja suurema haibi järgi kartsin, et see on midagi pinnapealset ja lihtsalt tore lugemine. Ma ei osanud oodata, et see on niivõrd mitmekihiline ja sügav, puudutav ja mõtlemapanev. 

Kuid kas see jättis mu janunema enama järele? Tegelikult mitte. Minu jaoks oli see lugu küllaltki lõplik. Tervik. Võibolla ei oska ma küsida neid õigeid küsimusi. See lugu jääb kindlasti meelde (nagu mul seda lugedes kummitas Grace Kelly lugu), aga mitte kummitama ega ootama ja lootma, et tahaks edasi teada. 

See raamat oli nii kaasahaarav, et lihtsalt sulas käes. See haaras endasse esimestest lehekülgedest ja tekitas eriti mõnusa vibe’i, mille sarnast polnud ammu tundnud. Aga see tunne oli tuttav. Selle tunde tekitas esimeste peatükkide Monique’i karakteri tutvustus ja sündmused. Teate, see on selline… eneseteostuse ja vägeva naise tunne! See meenutas nii paljuski seda, kes ma kunagi olen olnud, kelleks saada tahtnud ja millest praegugi unistan. Pole see tingimata seotud sealse sündmustikuga, aga see lihtsalt inspireeris mind nii väga. 

“Minu jaoks on alati olnud vaimustav see, kuidas üks asi võib olla korraga õige ja vale, kuidas inimesed saavad üheaegselt olla head ja halvad, kuidas keegi võib armastada sind täiesti isetult, olles samal ajal halastamatult vaid oma huvide eest väljas.”

Tegelikult seda analüüsida küllaltki keeruline, paljastamata seda, mis on selle romaani kõige suurem süda ja sügavus – armastuse eri tahud. Minu jaoks oli see lugu justkui armastuse anatoomia. Läbi kõigi nende kihtide – ühiskond, poliitika, rass, meeste ja naiste ebavõrdsus – koorus välja mõte: armastada ja anda endast kõik. Kõigest loobuda armastuse nimel. 

Aga seda, kuidas ja miks, saab igaüks ise lugeda ja avastada. Minu jaoks oli see „avastus“ (no spoilers, eks) nii tore!

Pean tunnistama, et vahepeal läks mul täiesti meelest, mis ajaraamis tegevus toimub. Seega tundusid mõned asjad ikka kole ebaõiglased. 

“Ometi ei võrdu mingi asja tõena aktsepteerimine veendumusega, et see on ka õiglane.”

Mulle nii väga meeldisid kõiksugu rikkalikud kirjeldused – ma lausa uppusin neisse! Lugesin seda eesti keeles, seega võib kindel olla, et ka tõlge oli suurepärane (tabasin nii mõnegi eestindatud väljendi).

Kas soovitan? Kahe käega! Päris huvitav oleks selle põhjal ka filmi vaadata, kuid õnneks on raamat nii elav, et film jookseb ka ilma päris piltideta silme ees. 

“Enne ei tea, kui kiiresti oled jooksnud, kui kõvasti oled tööd teinud, kui väsinud sa tegelikult oled, kuni keegi seisab sulle selja taha ja ütleb: “Pole midagi, sa võid nüüd kukkuda. Ma püüan su kinni.””