„Kus laulavad langustid“ suutis mind aga võluda juba alates umbes kahekümnendast leheküljest. Võluv ongi selle raamatu iseloomustamiseks vast kõige adekvaatsem omadussõna. See on lihtsalt uskumatult ilus ja emotsionaalne lugu Paduratüdruk Kyast.
Eneselegi veidi üllatuseks kirjutan arvustuse sellest raamatust. Mu selle aasta eesmärgiks on rohkem raamatuid raamatukogust laenutada ja oma raamaturiiulisse aegade jooksul kogunenud, ent mingil põhjusel siiani lugemata raamatuid lugeda.
„Siili elegants“ on sedasorti raamat, mis puudutab või ei puuduta (eriti) üldse. Sestap ei julgeks ma seda lihtsalt sellepärast kellelegi soovitada, et raamat oli oi-kui-hea. Loomulikult kehtib sama põhimõtteliselt kõigi raamatutega, aga eriti just sellega.