Kui avastasin, et Lisa Ungeril on uus raamat väljas, teadsin, et pean seda lugema, kuna möödunud aastal loetud „Pihtimused 19.45 rongis“ meeldis mulle väga (mingil kummalisel põhjusel ma sellest siin polegi kirjutanud).

See raamat neelas mind endasse esimestest ridadest alates ja see juba on midagi! Eriti, kuna ma olen teada tuntud „raskete alguste“ vend ehk ma pean tihti väga kurja vaeva nägema, et raamatut käima saada. Sel põhjusel jäi mul vanasti väga palju raamatuid pooleli. Aga seekord seda probleemi polnud, mis on ka üsna loogiline – see’p see ju ühe hea põneviku ülesanne ongi!

“Naised on loomult tugevamad,” lausus isa viimaks ja lükkas mu pisut eemale, et mulle otsa vaadata. “Ellujäämiseks on vaja muudkui kehalist jõudu. Otsustavaks saavad vastupidavus, vaimujõud, vaprus. Puha naiselikud omadused.”

Aktuaalsuse mõõde

Raamatu teemad on aktuaalsed – online-kohtingud, kõiksugu psüühilised traumad ja nende ületamine jne. Nagu ikka, hakkavad põnevikke lugedes peas enda lahendused ketrama ja üsna alguses kartsin, et see on midagi Tinder Swindleri taolist. Olin juba üpris ahastuses ja peaaegu et keeldusin edasi lugemast.

Aga oh sa poiss, kus ma eksisin! Kogenumad lugejad muidugi võivad siin sõrme viibutada, et neiukene, mida sina ka tead, aga mulle tundub, et midagi sellist pole mulle küll ette juhtunud. Või see iga uue raamatu eesmärk vist ju ongi? Igatahes mõjus see plot ikkagi hästi värskendavad, aga samas pakkus ka hulganisti äratundmisrõõmu.

Mul on nii hea meel, et sellel on lisaks armastusloo põneviku mõõtmele ka ühiskondlikult aktuaalne mõõde. Viimsepäevakuulutajad – kas pole mitte just ja eriti praegu „kuum“ teema? Kõiksugu varumine, maailma eest põgenemine, ilma ühiskonnata hakkama saamine – pani mõtlema, aga mitte kaasa noogutama. Igatahes väga põnev kiht ses loos!

Mis mind aga pisut häiris – loo rütm. Kui mulle tavaliselt sellised minevikku-olevikku hüplevad narratiivid meeldivad, siis seekord häiris pisut. Ja ka see, kui lugu muutub üha põnevamaks ja põnevamaks, aga siis äkki tulevad hoopiski kirjeldused linnupesadest ja hiirekolpadest. Eh? Noh, osa minust saab aru, et see ongi ju põnevuse hoidmiseks ja kindlasti vajalik – kirjeldused olid ilusad. Aga ma vist olen lihtsalt liiga kärsitu. Ma näiteks pean vahel lehekülje alumise ääre kinni katma, et selle lõppu ära ei loeks.

Soovitan lugeda neil, keda paeluvad psühholoogilised põnevikud vürtsitatuna tänapäevaste aktuaalsete teemadega. Raamatu leiad siit.