John Green “Kilpkonnad alla välja”

John Green “Kilpkonnad alla välja”

John Green “Kilpkonnad alla välja” (Pilgrim, 2018)

Eneselegi veidi üllatuseks kirjutan arvustuse sellest raamatust. Mu selle aasta eesmärgiks on rohkem raamatuid raamatukogust laenutada ja oma raamaturiiulisse aegade jooksul kogunenud, ent mingil põhjusel siiani lugemata raamatuid lugeda (see mingi põhjus on tujud, sest ma loen mitte kindlas järjekorras, vaid pigem mille tuju on või mis elus/ühiskonnas toimub). Too raamat pärineb viimasest kategooriast.

Ma pean tunnistama, et olin siiralt üllatunud. Nii selles, et raamatu üldse oma riiulist leidsin kui ka selles, et see mulle sedavõrd meeldis. Küllap tuli see minuga mingilt allahindluselt koju, sest noortekat ma muidu ilmselt poleks ostnud. Tuleb välja, et täiesti adekvaatne lugemine ka minusugusele, „mitte enam ametlikult nii noorele“. 

„Kuueteistaastasel Azal polnud mõtteski miljardär Russell Picketti salapärast põgenemisjuhtumit uurima hakata, aga kaalul on saja tuhande dollari suurune leiutasu ja Aza parim sõbranna Daisy soovib innukalt asja kallale asuda. Nende esimene samm on otsida üles Picketti poeg, Aza lapsepõlvesõber Davis.

Samal ajal maadleb Aza sundmõtetega, mis ei jäta teda hetkekski, ehkki tüdruk püüab – püüab olla tubli tütar, hea sõber, eeskujulik õpilane ja võib-olla isegi hea detektiiv. Ootamatult leiab Aza just Davisest mõttekaaslase ja sellest saab teekond, mida kumbki ei unusta.“

Seda kirjeldust lugedes saan üsna hästi aru, miks see mulle lihtsa lugemisena tundus ja eriti ei köitnud. No lugege vaid! Tundub pigem nagu miskit sorti seiklusjutt. Üllatav, et tutvustuses pole välja toodud raamatu vaat et kõige läbivamat joont – peategelase Aza psühholoogilised probleemid. Azal on obsessiiiv-kompulsiivne häire, tal on sundmõtted bakteritest. Sellega kaasnev komme oma sõrme küünega vigastada ning haava pidevalt puhastada.

Selle järgi tundub üsna sünge, okei. Kui ma seda pärast lugemist vaimustunult sõbrannale kirjeldasin vastas ta, et „okei, päris depressiivne tundub“. Minu meelest selle raamatu juures ongi kift see, et nii tõsiseid teemasid nagu ärevus ja vaimne tervis on suutnud Green nii kergelt ja kaasahaaravalt kirja panna, mõjudes sealjuures pigem autentsena. 

Niiet, see ei ole seiklusjutt. Tegevust on, aga seiklusjutule omast põnevust pigem mitte. Ma pigem määratleks seda kui psühholoogilist jutustust, sest lubatud mõrvamüsteeriumi lahendamine on pigem minu meelest kõrvallugu. 

Ja alles mõned tunnid pärast raamatu lugemist ja kaane jõllitamist mõistsin selle „oranži ebamäärase olluse“ tähendust. 

Kui „Süü on tähtedel“ raamat/film meeldis, julgen ka seda soovitada. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *