Tekstivõlur

Juuli oli väga mõnus lugemiskuu – võib vist öelda, et suvelugemine edeneb kenasti. Seda päris mitmel põhjusel. Esiteks see, et sündis uus rekord – 11 raamatut kuus. Ja ühtlasi kuu 10. raamatuga jõudsin aasta 50. raamatu tähiseni. Kui keegi mulle aasta alguses oleks öelnud, et juuli lõpuks oled sa lugenud 50 raamatut, ma oleks vist naernud. 

Päris tõsiselt olin ma skeptiline oma seatud 29 raamatu eesmärgi suhtes. Olin suhteliselt kindel, et tuleb jälle selline aasta, mil mul pole aega, ei viitsi, vaatan parem sarja, ma ei suuda keskenduda, homme loen jne. Viimast vabandust kasutasin eriti tihti – no homme loen topelt. Jajah. Seda homset ootasin mõnikord kuu aega.

Eelmise kuu lõpus arvasin uue kuu kohta nii: „Juuli tuleb ilmselt (enese)otsimise kuu.“ Umbes nii oligi – taasavastasin näiteks põnevikud, mida kaua polnud lugenud. Ühtki nii-halb-pingutan-kuidagi-lõpuni raamatut juulis kätte ei juhtunud. See-eest viie-tärni-raaamatuid sai lausa neli! 

Juuli raamatud 

• Alex Michaelides „Vaikiv patsient“ – nagu mainisin, taasavastasin põnevikud. Olin juba mõnda aega tahtnud mõnda säärast lugeda ja tegelikult niiöelda lisaraamatuna jõudis see minuni. See oli täitsa tore lugu ja pikemalt kirjutasin sellest ka siin.
  
  
• Tove Jansson „Aus pettur“ – raamat, millest ma ei kirjutanud ja mille kohta on mul paar lauset märkmeid ja ebamäärane emotsioon. Ma olen enamikust Tove raamatutest, sealhulgas muumiraamatud, küllaltki vaimustunud. Aga see jättis kuidagi… veidi… külmaks? ebamääraseks. Mu käsi ei tõuse nii kirjutama. Miski ei häirinud, ei olnud raske lugeda, ei olnud tüütu, ei olnud igav. Ma ei teagi päris täpselt, miks see minus selliseid ebamääraseid emotsioone tekitas.
  
  Mul on tunne, et Tove kujutas peategelasena iseenda ja oma kunstnikust kaaslase segu. Samuti tekitas äratundmisrõõmu asjade järvele/merele viskamise – meri kannab selle, keegi teine leiab-motiiv, mis ka muumilugudes kordub. Sõnaga, mida rohkem Tove raamatuid (sh eluloolisi) lugeda, seda rohkem igasugu selliseid seoseid võib leida. Põnev värk!
  
  
• Tove Jansson „Reis kerge pagasiga“ – vot selle kohta ei ole mul rohkemat kirjas kui et „vaikuse motiiv“ – küllap miski, mis on Tove teostes läbiv. See on novellikogu. Kui „Sõnumid“ novellikogu tekitas minus ahvivaimustust, siis see noh.. kuidagi oli ja ei olnud ka. Kolm tärni Goodreadsis (ilmselt raske südamega sest Tove).
  
  
• Jaana Maling „Leok. Tanel Leok“ – vot see oli tore lugemine! Ma ei teadnud enne selle lugemist motokrossist suurt midagi, aga ütleme nii, et oli avastamist väärt. Kuu üks lemmikuid. Pikemalt siin.
  
  
• Eia Uus „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“ – kuu või isegi terve aasta pärl. Tõenäoliselt lemmik minu-sarja raamat. See oli lihtsalt nii ilus, et ma ei ole siiani sellest suutnud arvustust kirjutada – võibolla mõni teine homme. Seda lugedes ei saanud vaat et arugi, kas see on reisikiri või romaan. 
  
  Mõnda aega tagasi lugesin Urmas Väljaotsa „Minu Pariisi“ ja ohohooo – kontrast on suur! Eia on suutnud Prantsusmaad kirjeldada natuke nagu võlumaad, pikkides sinna nii palju Prantsusmaa, inimeste, kommete, kultuuri, ajaloo, söögi ja mille kõige muu kohta. Kirjandusviited olid tõenäoliselt ühed mu lemmikosad sellest raamatust.
  
  Ma olen väga suur Prantsusmaa ja Pariisi fänn. Ma ei ole Pariisis käinud, aga mind on paljud hoiatanud, et sa ära endale väga kõrgeid ootuseid sea, see on tegelikult hästi räpane ja üldse mitte nii muinasjutuline nagu raamatutest lugenud oled ja filmidest näinud. Ma elasinn selle teadmisega mõnda aega, kuniks lugesin seda. Mu silmad avanesid ja tõsimeeli usun kõike seda, mida Eia kirjutas. Et see on täpselt nii ilus, kui sa ise näha oskad.
  
  See on lihtsalt nii ehe ja aus. Miski, mida tahaks üha uuesti ja uuesti lugeda. 
  
  
• Eia Uus „Tüdrukune“ – olin väga pikalt kahevahel, kas tahan ja/või julgen seda lugeda. Olin selle kohta nii vastakaid arvamusi kuulnud, aga kuna kuulsin, et Eia viitab seal raamatus ühele teisele äsja loetud raamatule, samuti olin äsja „Minu Prantsusmaad“ lugenud – võis eeldada, et isegi kui sisu ja temaatika on vaieldavad, siis vähemalt on ilusti kirjutatud. Ei pidanud pettuma, pikemalt siin. 
  
  
• Stephanie Danler „Magusmõrkjas“  – see „üks teine raamat“ oli too, mis ka kindlasti üheks kuu lemmikuks kvalifitseerub. Täiesti juhuslikult, ilusa kaane järgi ostetud raamat. Ütleks nii, et vedas! Pikem arvustus siin.
  
  
• Sandra Stahl „The Art & Craft of PR: Creating the Mindset and Skills to Succeed in Public Relations Today“ – ma ei ole päris kindel, kui kaua see raamat mul pooleli oli, lugesin seda peatükkide kaupa vahel tööinpsiratsiooni otsides. Aga see kuidagi ei edenenud ja tundus, et ma ju tean nii paljut. Tõsi,  ma olen alati rääkinud, et kordamine on tarkuse ema ja vahel teada tuntud tõdede üle lugemine lihtsalt esiti värskendab mälu, paneb asjade üle mõtlema ja loodetavasti ka teise pilguga nägema. 
  
  Aga vahel lihtsalt ei ole nõnda põnev. Raamatu viimane veerand (nagu pildilt näha olevate roosade bookmarkide järgi) osutus aga nii põnevaks, et lugesin ühe hingetõmbega läbi. Pani mõtlema oma viimatiste töökogemuste üle, mida ma by-the-book teinud olen, milles eksinud ja mismoodi mida edasi teha tahaks.

• Milan Kundera „Tühisuse pidu“ – selle kohta ei oskagi midagi öelda. Sellel kindlasti oli point ja kindlasti väärt lugemist, aga minuni see lihtsalt ei jõudnud. Mulle kunagi umbes 10 aastat tagasi Kunderga väga meeldis, aga võibolla olen ma lihtsalt muutunud.
  
  
• Susan Luitsalu „Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles“ – seda olin ma oi-oi kui kaua tahtnud lugeda (kuu aega on kaua aega, onju?). Küll aga teadsin, et see on selline raamat, mida loen korra ja siis jääb riiulisse seisma. Heal juhul keegi võibolla kunagi tahab laenata. Sestap otsustasin, et ma seda osta ei taha. Ootasin siis, millal ometi see raamatukokku jõuab. Ja kui see siis lõpuks jõudis, oli poole tunni pärast vaid üks eksemplar saada, mida ma edutult broneerida üritasin. Ei jäänud muud üle kui kohale joosta (sõna otseses mõttes, noh, peaaegu). 
  
  Ootasin sellest palju, aga alguses umbes 40-50 lehekülge ma eriti ei saanud aru, et miks. Mõni lugu oli väga tore, mõni oli meh. Niiet ma ütleks, et selline tore kerge suvelugemine, mida uuesti lugeda ei viitsiks. Mu meelest Susani kõige nõrgem raamat. 

• David Levithan „Armastuse sõnaraamat“ – ütleme siis nii, et selle kuu luuleraamatu asendus. Selline hästi teistsuguses, sõnaraamatu vormis romaan. Kindlasti põnev lugemine, millest pikemalt kirjutasin ka, loe siit. 

—

Nõndaks, selline sai juuli suvelugemine. Ütleks, et olen veidi isegi üllatunud, et nii palju lugeda jõudsin, kuna juulis läbisin ka SEO asjatundja koolituse ja sai omajagu tööd tehtud, päris palju Saaremaal oldud, mis tähendas omajagu ringisiiberdamist. Aga – kes loeb, see jõuab! 

Augustis on vaja natuke mõelda ja ümber hinnata, mida Goodreadsi aasta challenge’i numbriga teha – võiks selle ju samaks (60) jätta, aga ma pole kindel, mis rõõm sellest „ülelugemisest“ ilma uue eesmärgita oleks. Rasked mured! Tahaks lugeda natuke klassikat ja natuke neid, mis juba tükk aega aknalaual oma järge ootavad. Lugemiseni!

Loe ka:
juuni kuu kokkuvõte
mai kuu kokkuvõte
2020. aasta täielik lugemisnimekiri