Juunis lugesin 7 raamatut. Ometigi ei tunne ma, et ma oleksin loetud seitsmega rahul. Miks? Kas sellepärast, et mais lugesin 10? Võibolla. Võibolla on see lihtsalt tunne, et „ah, oleksin ju võinud lugeda rohkem“. See on tegelikult hea, see tunne viib edasi. Kuigi, muidugi, tähtis pole mitte see, kui palju… oot, on ju ikka küll? Mida rohkem raamatuid ma loen, seda rohkem potentsiaalselt häid raamatuid ju jõuan ka lugeda?
Juunis oli nii vaba kulgemist kui natuke ka sundimist. See ehk on ka põhjus, miks ma rohkem ei lugenud, kuigi selle kuu kõige kehvem raamat polnudki pooltki nii hirmus kui mind ikka veel vahel kummitav jooksuraamat.
Natuke statistikat ka: seitsmest loetust 3 olid raamatukogust, 1 laenatud ja 3 enda raamatut, neist 1 äsja ostetud, 1 teiskordsel lugemisel ja 1 kaua riiulis seisnud. Peaaegu et täitsa eesmärgipärane kuu ju!
Juuni raamatud
Kuu parim – Delia Owens „Kus laulavad langustid“. Raamat, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja tõenäoliselt üks elu TOP 5 raamatuid. Käisin just Saaremaal paadiga sõitmas, mis minus miskil kummalisel põhjusel täpselt Kya-padura-tunde tekitas. See oli maagiline. See raamat elab edasi. Alati. Pikemalt kirjutasin siin.
Urmas Väljaotsa „Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda“ mind tõttöelda ei liigutanud üldse. Pool lugu oli lihtsalt koduigatsusest, mida Minu-sarjast tegelikult lugeda ei viitsiks. Need võiks olla ikkagi oodid erinevatele paikadele. Samas saan muidugi aru, et need on eelkõige kellegi kogemuslood. Ju siis mitte minu tassike teed. Raamatu teine pool oli parem, selline decent Pariisi teejuht.
Mari Sinila „Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias“ – sellest juba kirjutasin ka pikemalt SIIN. Ootus ja lootus oli, et ehk on midagi sarnast kui kunagine menusari „Jalgpallurite naised“, aga tagantjärgi meenutades – kas seal raamatus üldse kedagi peale peategelase minapildi ja tema jalgpallurist rahakoti ka oli? Pikem arvustus siin.
Petter Northug „Minu lugu“ oli üks kaunis inspireeriv lugu, toredasti ja põnevalt kirjutatud ka. Oleks ainult võinud pikem olla! Aga pikemalt minu sulest siin.
Kerttu Rakke „Häbi“ lugesin eelmisel aastal esmakordselt ja tundsin juba siis, et selle paremini mõistmiseks tahan kunagi uuesti lugeda. See oli nii intensiivne ja kergelt psühhoanalüütilise alatooniga. Seekord kahjuks see mind miskipärast nõnda ei kõnetanud. Aga vähemasti jätkasin oma kevad-suvist Rakke-uuesti-lugemise traditsiooni!
Sellegipoolest, kes veel lugenud pole, siis kindlasti üks suurepäraste karakteritega lugemine. Eriti neile, kel nõukaaeg tuttav. Eriti neile, kel häbitunne tuttav.
Vahepeale muidugi ikka muumisid, mis lugemiskuu see oleks! Seekord miskipärast kaua kõrvale lükatud „Muumipapa ja meri“, mis tegelikult ostus täitsa ilusaks lugemiseks. Küll aga miskipärast ei tahtnud see mul eriti edeneda. Võibolla polnud aeg ja koht sobivad.
Kuu lõpetuseks sukeldusin vormel-1 maailma ehk Karin Sturmi kirja pandud „Michael Schumacher: elulugu“. Ma olen küll suhteliselt selline semi-võhik F1 teemadel ja olin kuulnud, et seal on palju-palju draamat. Just see selle kangelase loo taustalt meelde jäigi – palju draamat.
Tore lugemine, isegi kui väga detailselt kursis Schumi karjääriga pole olnud. Sellegipoolest olen ma ikkagi sel ajal suureks kasvanud, veidi jälginud, seega kuklas tiksus lugemise ajal päris palju äratundmisrõõmu ja ahhaa-momente.
—
Selline sai juuni. Ühe raamatu jätsin pooleli ja seekord selle mõttega, et polegi kindel, kas selle juurde naasen. See lihtsalt ei tekitanud mis mitte mingeid emotsioone vaatamata loetud 50 leheküljele.
Meenutades eelmist kuukokkuvõtte postitust: Juuniks on juba uued kuhjad aknalaual, aga ilmselt võtan veidi rahulikumalt.“ Juuli tuleb ilmselt (enese)otsimise kuu. Lugemiseni!
Leave a Reply