Tekstivõlur

Mõtlesin, et alustaks uut rubriiki ehk teeks kiire kokkuvõtte möödunud kuul loetust. Esiti räägin paari sõnaga, millised mu kuu ja aasta eesmärgid. 

Aasta alguses seadsin eesmärgiks lugeda 2 raamatut kuus, kokku 28 raamatut aastal 2020. Kaunis tagasihoidlik eesmärk, mis möödunud aastat silmas pidades tundus kas täiega tehtav või üldse mitte. 2019. aastal lugesin 14 raamatut. Igasugu poolikuid kogunes omajagu. Niisiis mu üks suurimaid probleeme raamatute lugemisel oli see, et ma ei suutnud sundida end lõpetama raamatuid, mis ei tekitanud minus megasuurt elevust, et ma tahaks neid kogu aeg lugeda. 

Aastat alustasin hoogsalt – jaanuaris lugesin 5 raamatut. Kartsin muidugi, et see on äkki mingi ajutine hasart. Sellegipoolest, naljaga pooleks, seadsin uue eesmärgi – 5 raamatut kuus. Nali naljaks, väga tõsiselt seda (ja end) veel ei võtnud. Niipalju kui mäletan mulle midagi väga säravat aasta alguses kätte ei juhtunud. Kuniks sattusin lugema Anna Gavalda raamatuid – see oli täpselt see, mida vajasin, et oma entusiasmi toita. 

Edasi läks lihtsamaks – õppisin end sundima lugema ja lõpetama (!) raamatuid, mis liiga suurt vaimustust ei tekitanud. Midagi väga hullu ka polnud, valdavalt ikka oskan leida midagi, mida raamatust kaasa võtta (kuniks selle üheni maikuus, millest juba veidi hiljem). 

Maikuus läks lappama

Jah, maikuus läks nüüd väheke lappama, sest kohustusliku viie asemel lõpetasin 10. Veidi on tunne nagu oleks maratoni jooksnud. Eks see number ole kaunis subjektiivne ja mitte eesmärk omaette. Aga sellegipoolest täitsa korralikke raamatuid sai loetud maikuus.

Kuud alustasin raamatuga Stephen Clarke “Omadega sees ehk merde 2”, mis on järg „Aasta Pariisis ehk Merde“-le, mida kunagi ammu ülikooliajal lugesin ja mis väga meeldis. Päris sama lahedat emotsiooni vist ei pakkunud, aga mu Prantsumaa-armastusele andis ikka hagu alla. Aus ja naljakas. Suuuuur oli mu rõõm, kui avastasin, selles sarjas veel mitu-mitu-mitu raamatut ilmunud.

Salingeri “Üheksa juttu” mind väga ei kõnetanud. Meeles ainult see, et iga novelli lõpus oli selline „no mis, oligi kõik?“ emotsioon. Võibolla ma lihtsalt ei osanud neid lugeda. Mõne puhul töötas kiftilt see, et mu peas keerles sellele mingi alternatiivne lugu, kuidas ja mis veel toimuda võiks, kuidas lõppes, mis edasi sai jne. Niiet tegelikult täitis ikkagi mingit eesmärki. Pigem pani kõrvad liikuma teine loetud novellikogu ehk Tove Janssoni „Sõnumid“, millest pikemalt ka kirjutasin. 

Kõige rohkem kõnetas Muriel Barbery „Siili elegants“, mida kaua-kaua olin lugeda tahtnud. Ei pidanud pettuma, vastupidi. Ka sellest kirjutasin veidi pikemalt siin.

Selle kuu ja ilmselt terve elu üks raskemaid lugemiselamusi oli Rachel Ann Culleni “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”. See algas raskelt, see kulges raskelt ja see lõppes raskelt. Alguses oli mul lootus, et okei, ma tahan teada, mis edasi saab, kuna teemad sisukorras tundusid põnevad. Üleüldse ma lootsin sealt saada inspiratsiooni ja motivatsiooni, et jooksmisega jätkata. Kõik, mis ma sealt sain… oli veel tugevam enesedistsipliin. Et kõik raamatud ei ole ühtemoodi head. Ja ma tahtsin väga seda kogemust jagada, kuidas esitaks raamatute tutvustused võivad olla nii kutsuvad ja ahvatlevad, natuke isegi tegelikkust moonutada. Selleks aga oli vaja raamat kindlasti lõpuni lugeda, sest äkki poole raamatu pealt ikkagi oleks hirmus heaks läinud? Kirjutasin selle kohta ka siin.

Pärast seda oli aeg lõpetada millegagi, mida juba aprilli alguses alustasin ja jällegi, pikalt lugeda olin tahtnud – Euny Hong “The Power of Nunchi: The Korean Secret to Happiness and Success”.  Detsembris juuksuris käies kuulsin raadios räägitavat mingist kummalisest asjast nimega nunchi. Mingi kummaline salajane kunst, kuidas nunnu ja headusega maailma vallutada. Okei, põnev. 

Ehk siis nunchi on Korea iidne õpetus õnnelikuks ja edukaks saamisest ja olemisest. Ma tean, et ma võiks sellest eraldi arvustuse kirjutada, aga ma kardan, et ma pole selles loetus ise nii päris kindel. Esimene pool oli väga lahe, kiftid näited kultuurist ja ajaloost. Edasi saboteerisin ise veidi oma lugemiselamust, lugedes Goodreadsist arvustusi. Millest nii mõnigi oli üsna negatiivne, kus korealased ise rääkisid, et midagi sellist polegi olemas.

Noh, okei, ega siis kõike loetut peagi tõepähe võtma. Eks see selline tore meeldetuletus oli, et on vaja olla normaalne ja empaatiline inimene. Mõned näited olid seal tõesti too much ja edukas olemiseks ma ei arva, et ma peaks olema full mõtetelugeja.

Sellegipoolest paar toredat (tõlkimata) mõtet:

“Nunchi has three major aspects: one is creating harmony; another is getting what you want; and the third is staying out of danger.”

“Nunchi is the secret weapon of the underdog.”

“You will discover that tough negotiations seem more like a tango than a fight.”

Vahepeal puhkasin pead Muumilugusid lugedes, millest peaks kunagi päris eraldi postituse tegema. 

Kuu lõpetuseks lugesin uuesti Kerttu Rakket, seekord “Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid”, mida ma veel uuesti lugenud polnudki. Ma enam vähem kasvasin suureks Kerttu Rakke raamatutega. Ei saa just öelda, et ma oleks unistanud päris üks ühele sellest elust, mida ta tegelased elasid. Aga seal lihtsalt oli nii kift vibe, mida ma oma ellu ihkasin. 

Kunagi oli mul traditsioon iga kevad-suvi midagi Rakkelt uuesti lugeda. Need on sellised raamatud, mida võib end vabalt varahommikuni lugema unustada. Ei olnud seegi kord erand. 

Oli tegus lugemismaratoni-kuu. Lappas korralikult! Üks selleaastaseid eesmärke oli rohkem raamatukogust laenutada ja vähem osta. See edeneb hästi, maikuu valikust enam vähem pooled on raamatukogust. 

Juuniks on juba uued kuhjad aknalaual, aga ilmselt võtan veidi rahulikumalt. Lugemiseni!