Tekstivõlur

Michelle Marly „Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm“ (Tänapäev, 2020)

Seesuguste Suurte Raamatutega on alati veidi see hirm, et kas see siis päriselt ka nii hea on. Või et kas see suudab kuidagi mind ka puudutada? Tuhandeid teisi on ju suutnud, järelikult mingit ainest ja lootust väga hästi kirjutatud teosele ju võiks olla. Siin tulevad mängu arvustused neilt, kelle maitset ma muidu usaldan. Tõsi, ka ikkagi siis ei pruugi konkreetne teos mulle meeldida ja see on ka okei. 

Chaneli-loo kohta ma tõttöelda polnudki eriti arvustusi kohanud, kuigi see ilmus juba suve paiku. Küll aga mitmeid rõõmuhõiskeid selle ilmumise kohta ja selle soetamisi olen sotsiaalmeediast ka oma tuttavate hulgast näinud, aga et keegi päriselt läbi oleks lugenud ja taevani kiitnud, õnneks või kahjuks ei. 

Ma tõttöelda ei arvanud, et see mulle meeldiks, ent mul oli selle vastu miskipärast huvi. Mul puudub igasugune side chanelindusega, küll aga on mind miskipärast alati igasugu moemaailma ja selle telgitagustega seotud lood paelunud – blogidest filmide ja raamatuteni. 

Kui sain aga teada, et mul on võimalus ÜKSKÕIK MIDA lugemiseks valida, ainsa tingimusena, et raamat peab olema eestikeelsena ilmunud viimase poolaasta jooksul, oli see raamat esimene, mis mu nimekirja rändas. 

Lugu. See on kaunis ja südamlik lugu preili Coco Chaneli kuulsaima No 5 parfüümi loomisest, mis rullub lahti koos 20. sajandi esimese poole kõrgseltskonna kroonikatega. Tegevus toimub vaheldumisi Prantsusmaal ja Itaalias – mu kaks suurt lemmikut. Mitmeis paikades olin ise ka käinud ja see kindlasti tugevdas seda emotsionaalset sidet, mis mul selle raamatuga tekkis.

See on üks ütlemata ilus raamat. Autor ütleb, et tema romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele ehk tegemist ei ole biograafilise jutustuse, vaid romaaniga, ent avaldab lootust, et ajalugu on loodetavasti nii tõelähedane kui võimalik. Sellegipoolest on autor teinud ära meeletu töö Chaneli biograafiaid jms teoseid läbi kammides, ja esitanud selle väga kaasahaaravas ja puudutavas vormis.

Kirjeldused. Ühe asja tahan eraldi välja tuua – igasugu kirjeldused. Nii tundeküllased, nii detailsed. Ma ei oskagi seda hästi sõnadesse panna, aga see miskipärast suutis mind ikka väga puudutada. Kõike oli nii detailselt, ent samas mitte ülemäära kirjeldatud. See puudutas, väga.

Tõlge. Lugesin raamatut eestikeelsena, mille tõlge oli muidu üsna hea ja sujuv, ent üks asi häiris – prantsuse jms keelsete väljendite/lausete tõlgete puudumine. Kui intelligentseks toimetaja mind peab? Natuke nõrk eeldus, mis. Kuigi ma olen väga palju prantsuse kirjandust lugenud ja nii mõnedki sõnad-väljendid olid tuttavad, siis enamikuga pidin siiski Google Translate’i kasutama. Sellega läks nüüd natuke nihu. 

Kellele soovitan? „Kindla peale kohustuslik lugemine kõigile moehuvilistele, aga ka lihtsalt kauneid tundeküllaseid romaane armastavale lugejale. Sest armastust, tunnetest nõretavaid seiku ja kirjeldusi on selles raamatus kuhjaga.“ Siin ja ka mõnes muus kohas eespool tsiteerin ennast 09.12.20 Harku Valla Teatajas ilmunud raamatusoovituste artiklist, mille jaoks ma seda raamatut lugesin (minu loetu siit veel ka Muumid, Laevakokk Wend, Afanasjev ja mõistujutud).