Rein Sikk „Ajalehe anatoomia“ (Menu kirjastus, 2016)

Taaskord saan alustada arvustust sõnadega „oh kuidas ma ei jõua ära imestada, kuidas see raamat mu riiulis aastaid seisnud on.“ Tõepoolest – leidsin raamatu vahelt ostutšeki, mille järgi on see raamat minuga siia-sinna kaasa rännanud juba 6 aastat. 

Seekord on sellele lihtne ja loogiline selgitus – see lihtsalt ei kutsunud lugema. Vähe sellest, et selle kaas nii igav on (jajah, ära otsusta raamatu üle kaane üle, eksole), jättis see kirjelduse järgi miskipärast pigem mulje, et tegemist on ajakirjandusõpikuga? Millest poleks ka lugu, kunagi ei kavatse ma liiga targaks saada. 

Aga et see pigem pööraselt naljakas, tundeküllane, detailne ja sigahästi kirjutatud memuaaride raamat on, poleks osanud arvatagi! Võibolla oleks võinud põhjalikumalt kirjeldust tagakaanelt lugeda, aga see selleks. Arvan ikkagi, et oleks saanud paremini pakendada. Või et koguni oleks võinud see selline kiiksuga Minu-sarja raamat olla, et paremini müüa (jep, Sikk on minu-sarja ka kirjutanud, mis rändas mu lugemisnimekirja ka). 

Et elust kirjutada, seeläbi elu muuta, tuleb silmini elu sees olla.

Igatahes, see raamat meeldis mulle VÄGA! Seda lugedes teadsin, et tahan sellest arvutuse kirjutada, sest see lihtsalt väärib seda. See on küll päris ammu ilmunud ja pole päris kindel, kui palju see tähelepanu saanud, aga mingi menuk see igatahes vist pole? Keegi mu valdkonna-sõpradest ei olnud sellest kuulnud. 

Aga miks see mulle nii-nii väga korda läks? Esiteks, valdkond. Ma olen ajakirjanduses-kommunikatsioonis olnud tegev põhimõtteliselt pool elu (jah, suvel saabki 15 aastat mu esimesest päris ajakirjanikutööst kohalikus lehes, koolilehtedes muidugi veel varem, aga sellest Meie Maa lävest üle astumisega algab mu valdkondlik ajaarvamine). Need ajakirjandusvaldkonna lood lihtsalt puudutasid mind nii väga, panid kaasa elama ja ka mõtlema. 

Teiseks, ma sattusin seda lugema niiii õigel ajal, kui parasjagu ka ise jälle ajaleheasju ajamas olen. Lugesin seda ajal, kui kolleeg lehetoimetaja parasjagu puhkusel oli ja mina kogu saba ja karvadega leheasju ajada sain. Mind nii väga inspireerisid need mõtted ja panid… kas just teistmoodi asju nägema, aga kindla peale andsid innustust juurde. Seda Eesti asja ajama. 

Ma ei pea olema superman, ugrimugri kangelane. Vaja on lihtsalt merel vaguralt sõuda, tunda rõõmu tajust ja merest ja liikumisest. Mitte rabeleda. Mitte tõmmelda. Olla rahumeeli suuremate jõudude meelevallas on suur tarkus. Ainult nii tuled tagasi võitjana, see tähendab — elusana.

Kolmandaks, Sikk on lihtsalt pööraselt vaimukas. Ta on nii muhe jutuvestja, lood on vürtsitatud nii vaba ja sundimatu huumoriga. Lihtsalt pöörane kui naljakas see vahepeal oli! Ma nägin kurja vaeva, et üle bussi mitte naerda röökida. Aga samas mul ühes kohas (no spoilers, eks) tuli pisar ka silma. Gramaatilselt, stiililiselt nii kaunis ja nii kiftid kordused lugudes, mhmh (kes loeb, saab teada), mis tegi ka rütmiliselt nauditavaks lugemiseks.

Ma soovitan seda lugeda kõigil, kes vähegi ajakirjanduses/PR valdkonnas tegevad on või olnud. Ja kõigil, keda huvitab, kuidas lehte tehakse, milliste seiklusteni see viib. Mulle meenus nii mõnigi enda ajakirjanikutöö-aegne seiklus. Ja see emotsioon.. Ja need mõtted, et miks ma seda teen, kelle jaoks jne. Hing lihtsalt õitses seda lugedes nii väga.

Krossi matustel: “Nii pisuke see meie kultuur ongi, kõigest üks kirikutäis.”

Ma väga nautisin. Nautige te ka!