Ma ei olnud valmis, et see raamat üldse kunagi otsa saab. See oli nii hea, et mul oli vaja seda igal vabal hetkel lugeda. Ja ma ei tea, kas mul tegelikult üldse on selle kohta midagi öelda?
Taylor Jenkins Reid lihtsalt oskab seda – ülimalt kaasavaralt ja meisterlikult kirjutada. Jättes mulje, nagu tegemist olekski päris looga, mis kunagi juhtunud. Raamatu peategelased on väljamõeldud, kuid samas on seal kuulsaid karaktereid, kes on päriselt elanud (või elavad siiani). Ja nii tekibki vahepeal tunne, et loen kellegi päris inimese lugu. Mis on kift, sest spordibiograafiad on ju mu lemmikud.
Samas meeldis mulle ka, et TJR viitab vist pea igas oma teoses kavalalt omaenda teistele raamatutele!
Ma olin vahepeal lugedes pisut kahevahel, kas see on juustune või mitte – kas üldse on võimalik kirjutada lugu maailma parimast nii, et see poleks juustune? Tuleb välja, et jah. Vahva, kuidas Carrie tegelaskuju läbi raamatu kasvas.
Lisaks oli see nii meisterliku keelekasutusega kirjutatud – saan aru, et oma osa siin kindlasti ka eestikeelsel tõlkel, niiet olgu siis mõlemad kiidetud – nii autor kui tõlkija Bibi Raid.
Ma lihtsalt ahhetasin mõnikord mõne sõnakasutuse peale. Teinekord jälle meisterlike dialoogide peale, mida mitu korda üle lugesin. See lihtsalt haaras mu endasse ja… ei taha nüüd kuidagi enam lahti lasta!
Niiet – kui sulle meeldib sport ja sa oled ehk ka mõnda TJR raamatut varem lugenud, siis meeldib see sulle kindlasti!
Leave a Reply