Tekstivõlur

Muriel Barbery “Siili elegants” (Varrak, 2012; Sari “Mooodne aeg”)

„Siili elegants“ on sedasorti raamat, mis puudutab või ei puuduta (eriti) üldse. Sestap ei julgeks ma seda lihtsalt sellepärast kellelegi soovitada, et raamat oli oi-kui-hea. Loomulikult kehtib sama põhimõtteliselt kõigi raamatutega, aga eriti just sellega. 

„Pariislanna Renée Michel elab ja töötab väga uhkes majas. Ta on majahoidja. Tüüpilise majahoidjamuti fassaadi taga elab Renée aga salaelu: ta jumaldab kauneid kunste ning ahmib endasse kirjanduse, heli- ja filmikunsti tippteoseid. Samas majas elab ka intellektuaalselt varaküps 12-aastane Paloma, kes on otsustanud elust lahkuda. Ta püüab inimkonda otsekui entomoloogi pilguga vaadeldes välja selgitada, kas maailmas leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada. Kahe peategelase taustal saab lugeja tuttavaks kireva seltskonnaga ning näeb aset leidmas suurt hulka pisikesi, kuid olulisi sündmusi. See on raamat äratundmisest, ilu vabastavast jõust ja rahust.“

Lõpetasin raamatuga ja olin ahvivaimustuses. Vahetasin muljeid sõpradega, kes raamatut lugenud ja sain selliseid „nii ja naa“ vastuseid. Sirvisin Goodreads’ist arvustusi ja ei viita keskmine hinne (3,77) ka just teab mis menukile. Samamoodi jagunevad arvustused kaheks – ühed kiidavad taevani, teised heidavad autorile ette stereotüüpide rõhutamist ja rikaste naeruvääristamist. 

Ma tahaks mõlemat poolt mõista. Seda pole eriti raske teha, sest nagu raamatus Palomagi kurdab, ärgitatakse koolis kirjandustundides tegelema põhiliselt loo narratiivi ja tegelastega, mida autor öelda tahtis jne, mitte niivõrd „kuidas see raamat sind end tundma pani?“. Ja just selle esimese järgi loevad ilmselt ka need, kes raamatut kritiseerinud.

Siis taipasin,  et säärane teos vist ei saagi väga paljusid puudutada. Tähendab, tõenäoliselt on eelduseks (sügav) huvi filosoofia (ja semiootika), psühholoogia ja kirjanduse vastu. Niiet kui sind need teemad huvitavad – loe julgelt! 

Menuk vs isiklik kogemus. Enim vaimustas mind selle raamatu puhul ilmselt see, et see meenutas mulle minu enda varajast noorust. Nagu raamatu üks võtmetegelasi, 12-aastane üliintelligentne preili Paloma, huvitas mindki tol ajal filosoofia. Kooliajal käisin isegi filoosfiaringingis. Sellest ajast meenub Jostein Gaarderi teos „Sofie maailm“, mida võiks nüüd uuesti lugeda. Ma pole päris kindel, mis mind tol ajal filosoofia puhul võlus – võibolla asjade mõtestamine? Vahest aitaski „Siili elegants“ nüüd esiteks vana kirge meenutada ja otsi kokku sõlmida – mineviku-mind mõtestada. 

Karakterid. Teos pakkus valiku põnevaid karaktereid, kellest mõned joonistuvad natuke paremini välja. Suutsin end paljuski samastada väikese Palomaga, kelle jaoks maailm on üks mõttetu paik, kust on raske leida nii mõttekaaslaseid kui põhjuseid elamiseks. Sestap on ta otsustanud end oma 13. sünnipäeval ära tappa ja nende lukskorterile tule otsa panna. 

Suudan end suuresti temaga samastada – ma küll ei mõelnud nii radikaalseid mõtteid, aga ka mulle tundus selles vanuses, et mind huvitavad hoopis teistsugused asjad kui mu eakaaslasi ja ma kuidagi ei sobitunud teiste (mõtte)maailmadega. 

Tsitaadid & mõtted. Vanasti panin palju igasugu tsitaate kirja, eriti pärast kooliaega, kui kirjanditeks sai neid usinasti kogutud. Põhimõtteliselt oleks võinud sellest raamatust iga teise tsitaadi kirja panna, aga tabasin end hoopis uuelt mõttelt – panin mõtteid kirja selleks, et nende põhjal elu erinevaid situatsioone ja oma põhimõtteid analüüsida, mitte selleks, et miski lihtsalt ilusti kõlab ja läbi selle justkui mu enda mõtteid avaldaks.

“Sõduri tugevus ei tulene energiast, mida ta kulutab teise hirmutamiseks mitmesuguste signaalide saatmise teel, vaid jõust, mida ta suudab endas koondada, jäädes keskendunuks iseendale.”

Ehk siis näiteks lihtsalt see, et pole mõtet kulutada energiat teistele tõestamiseks, kui hea sa oled, vaid suunata see energia päriselt ka sinna, et paremaks ja osavamaks saada. 

Rütm. Teose rütm on vahelduv – filosoofilistest analüüsidest dialoogideni. Teose vorm iseenesest on põnev ja küllaltki „minulik“ – hästi struktureeritud, Paloma sügavad mõtted ja maailma liikumise kirjeldused vaheldumas Reneé mõtete ja toimetustega. Mulle on sellised vormid hästi meeltmööda ja selle raamatu puhul tegi lugemise ja jälgimise kindlasti lihtsamaks. Kui vahepeal oli neid sügavmõttelisfilosoofilisi kirjeldusi veidi keeruline järjest lugeda, sai peatükk otsa ja teema vaheldus. 

Tõlge. Veel võlus mind selle puhul Indrek Koffi tõlge. Mõnikord juhtub nii, et vaatamata köitvale sisule jääb lugedes häirima kohmakas tõlge. Sellise teose puhul oleks see muidugi üsna irooniline olnud, kus muuhulgas juttu palju keelest ja grammatikast. Aga nagu nähtub on Koffi tõlkekogemuste pagasis palju sarnast. See on üks hea nipp, kuidas otsustada, mis keeles midagi lugeda – vaata, mida raamatu tõlkija veel tõlkinud on. 

Lõpp. Kusagilt arvustusest lugesin, et autoril on lõpetamisega vist kiire või hädas olnud. Nõus. Eks sisu ja lõpp ole alati vaieldav või maitse asi ja ma siinkohal ei tahakski selle üle pikemalt arutelda, kui et see lõpp jõudis kätte kuidagi ootamatult ja selline lõpplahendus tõttöelda veidi rikkus seda sädelevat vinget lugemiselamust. 

Kokkuvõtteks, hindasin raamatut Goodreads’is viiest viiega. Kas ta just täiuslik oli, aga kindlasti üks viimaste aastate parim lugemiselamus. Kui kusagilt õnnestuks isiklik raamat veel ka hankida, oleks eriti hästi. Kindlasti miski, mida tahaks mõne aasta pärast uuesti lugeda.