Tekstivõlur

Eia Uus „Tüdrukune“ (Postimees kirjastus, 2019)

Mõtlesin pikalt, kas ja mida sellest kirjutada. Alustan siis algusest. Ma olin üsna pikalt skeptiline, kas ma tahan seda lugeda. Või – kas ma julgen. Seda on nii palju kiidetud, seda on nii palju haibitud, selle arvustuses on kasutatud suuri sõnu nagu „missioon“, „kohustuslik kirjandus“ jms. Osad sõbrad on seda kiitnud, osad mitte nii väga. 

Muidugi, oma silm on ikka kuningas. Aga ikkagi midagi kriipis. Minus ei ole kuigi palju feministi, aga mind ajab koledal kombel närvi, kui keegi vägistamis- ja/või vägivallaohvreid süüdlasteks peab, tänitades „aga ise sa kandsid lühikest seelikut, ise sa provotseerisid“. 

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad.

Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.

Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.

Mõned mõtted ja võibolla ka põhjused, miks ikkagi seda lugeda võiks. 

Lugu. Kõige lihtsam põhjus – see on väga kaasahaarav lugu. Ma lugesin seda kuskil poolteist nädalat tagasi, aga kuna ma olen vahepeal veel omajagu raamatuid peale lugenud, on mul veidi juba tunne, et tahaks uuesti lugeda!  

Mul oli küll alguses järjepeale saamisega natuke raske, aga pärast 1/3 raamatust läks vägagi nauditavaks ja pani väga kaasa elama. 

Praegu seisad sa suure teadmatuse ees, tulevik on üks pime must auk, kus võib kõike juhtuda. Aga juba varsti, juba õige varsti, paari aasta pärast vaatad sa tagasi ja sulle tundub, et elu ei saanud teisiti minna.

See mõte puudutas mind nii-nii väga, et siiani tahab nutt peale tulla. Ja öelge pealegi, et see on ju klišee! Ei ole – see on elu. Kes vähegi olnud tundmatuse lävel, seda lohutab see mõte väga. 

Kirjanduslik ilu. See on nii ilusti kirjutatud, sest.. Eia Uus! Muudmoodi ei saakski. Ma soovitan enne seda Eia „Minu Prantsusmaad“ lugeda, sest see on suurepärane üleminek. Ma ei tea, kuidas päriselt, aga minu meelest on raamatu peategelases nii palju Eiat ennast. Ma armastan Eia raamatute puhul muuhulgas seda kui kultuurilembesed nende tegelased on ja kui palju kirjandusviiteid Eia oma raamatutesse pikib. 

Ma olen neist saanud nii palju häid viiteid ja ka vastupidi – avastanud äsjaloetu viiteid. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult see, et Heli mulle rääkis, et Eia „Tüdrukuses“ viitab mu äsja loetud ja väga meeldinud S. Danleri „Magusmõrjale“, pani mind selle järele lõpuks haarama. 

Naiseks olemise võlu ja valu – just seda kirjeldab see lugu väga ilusti. Ma pole suuresti neid raamatus kirjeldatud kurbi teemasid ise õnneks kogenud, samuti pole ma teadlikult tajunud, et mind naisena oleks diskrimineeritud tööl või koolis või mujal. Ma olen, sündsuse piirides, otseloomulikult, osanud selles eelist näha. Aga see ei tähenda, et need teemad poleks kusagil õhus ja et need poleks tõsised. Ja veel enam – mitte ükski naine ei ole ise süüdi milleski, mida talle vastu tahtmist on tehtud. Punkt. 

Mehed – lugege ka! Ma soovitan seda raamatut lugeda ka meestel, kuigi lugu on pealtnäha naistekas ja ma pole väga palju mehi sellest rääkimas kuulanud. Seal on päris häid meeste-naistevahelisi dialooge feminismi jms teemadel. Mehed, võin natuke spoilida, on selles vestluses veits opakad. Võibolla paneb see mehi end kõrvalt vaatama. 

See ON oluline raamat. Neist teemadest peab rääkima. See on tõesti missiooniga raamat. Ma arvan, et „next big thing“, millest analoogse raamatu kirjutada võiks – küberkiusamine. See teema ajab mul kopsu nii üle maksa, see on nii traagiline ja ma nii tahaks, et sellest räägitaks ühiskonnas veel ja veel valjemini.

19.07.2020
Tekstivõlur