Tekstivõlur

David Levithan „Armastuse sõnaraamat“ (Ajakirjade Kirjastus, 2013)

Põnev, kuidas mõned raamatud rändavad. Pärast oma nappi arvustust käesolevale Goodreadsis – „Nii ilus, nii aus, samas lihtne. Nii teistsugune — nii põnevas vormis romaan.“ – märkasin, kuidas umbes kolm inimest selle oma lugemislisti märkis. Lisaks sain mõned küsimused Instagrami stooride kaudu. Põnev, eks? See raamat on nii teistsugune, et lihtsalt äratab tähelepanu. 

„Armastuse sõnaraamat“ on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma!
David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam ja tundub, et üksi edasi minna oleks õigem. Aga siiski… Oled sa valmis kõigest sellest loobuma?

See on selline moodne romaan. Ühe armastuse lugu on esitatud sõnaraamatuna, A-st Z-ni, iga sõna juures killuke paari suhtest. Päris loogilist kronoloogiat pole, katked suhtest on esitatud läbisegi. Lõpuks jookseb pilt kokku, aga lõpplahendus jääb igaühe enda mõtiskleda. 

See on vahva, sest armastus on selline hea universaalne teema, mis paneb mõtlema, et mida ise sellistes olukordades teeks. Selles raamatus on palju kaasaelamise ja -mõtlemise momente. 

See on hästi tore  paaritunnine lugemine. Ma olin pärast küllaltki intensiivset ralli-sotsiaalmeedia-scrollimisenädalavahetust omadega täitsa ummikus. Tahtsin midagi lugeda, aga ei midagi, millesse peaks ülemäära palju süvenema. See oli ideaalne valik! Ma olin selle tellinud koos mõne teise raamatuga paar suve tagasi. Ei saanud esiti arugi, miks. Siis avastasin, et raamatu on tõlkinud Eia Uus. See lõi kellukese helisema, et tõenäoliselt sai see koos paari teise Eia raamatuga tellitud, aga siis kõrvale heidetud. Esiti see vorm ehmatas mind. 

Tõlge mõjus hästi loomulikult ja ilma spoilimata, paar tõlget pani ikka korralikult muigama. Aga oli ka hästi ilusaid mõtteid ja tõlkeid. Ma väga palju spoilida ei taha, aga vormist saab ehk aimu. On pikemad, on lühemaid selgitusi. Mõni on just nii lühike kui alloleval pildil, teine leheküljepikkune ja enamgi.

Aga millised sõnad on sinu Armastuse Sõnaraamatus?