Ma poleks ealeski arvanud, et leian end siit neid ridu kirjutamas selle raamatu kohta. Aga teate mis? Ma isegi soovitan seda raamatut lugeda! Ma pole ammu midagi nii eelarvamustest ja hinnangutest kubisevat lugenud.
„Kus laulavad langustid“ suutis mind aga võluda juba alates umbes kahekümnendast leheküljest. Võluv ongi selle raamatu iseloomustamiseks vast kõige adekvaatsem omadussõna. See on lihtsalt uskumatult ilus ja emotsionaalne lugu Paduratüdruk Kyast.
Mõtlesin, et alustaks uut rubriiki ehk teeks kiire kokkuvõtte möödunud kuul loetust. Esiti räägin paari sõnaga, millised mu kuu ja aasta eesmärgid.
“Tove on kingitus inimkonnale,” on Norra lavastaja Kirsten Sörile öelnud. Põhimõtteliselt on sellega kõik öeldud ja võiks arvustusele punkti panna. Kuna ma aga soojalt-soojalt soovitan seda lugeda, siis panen paar mõtet veel kirja ja püüan ülemäära mitte spoilida.
Selle raamatu lugemine oli tõeline maratonijooks, ütleks ma, kui ma oleks maratoni jooksnud. Lootsin sealt leida inspiratsiooni ja motivatsiooni jooksmisega jätkamiseks, aga õppisin hoopis, kuidas lugeda lõpuni raamat, mida iga reaga üha rohkem vihkad.
Eneselegi veidi üllatuseks kirjutan arvustuse sellest raamatust. Mu selle aasta eesmärgiks on rohkem raamatuid raamatukogust laenutada ja oma raamaturiiulisse aegade jooksul kogunenud, ent mingil põhjusel siiani lugemata raamatuid lugeda.
„Siili elegants“ on sedasorti raamat, mis puudutab või ei puuduta (eriti) üldse. Sestap ei julgeks ma seda lihtsalt sellepärast kellelegi soovitada, et raamat oli oi-kui-hea. Loomulikult kehtib sama põhimõtteliselt kõigi raamatutega, aga eriti just sellega.